Juhtkiri: vaid siis ei saa müüa, kui ei taha osta

Foto: Urmas Nemvalts

Kümne aasta tagune 9. september jääb Eestile meelde traagilise päevana, mil salaalkoholina müüdud metanool nõudis 68 inimese elu, invaliidistas 40 inimest ja jättis 30 last emata-isata. Kui palju oleme sellest õnnetusest õppinud? Kas kümme aastat hiljem on muutunud tingimused, mis toona tragöödia võimalikuks tegid?

Salaalkoholi saab kaudselt võrrelda narkootikumidega. Kuid narkootikumide puhul on lisaks pakkumise vähendamisele – narkootiliste ainete valmistajate ja müüjate avastamisele ja karistamisele – pööratud pidevalt tähelepanu ka sellele, et nõudlus väheneks, ja korraldatud pidevalt narkovastaseid kampaaniaid, teavitusüritusi, nõustamisi.

Salaalkoholi puhul aga on peamine võhm läinud pakkumise piiramisele, müüjate karistamisele. Kuid, tahtmata kuidagi vähendada metanooli müünud kurjategijate vastutust, ei saa olla pakkumist nõudluseta, ja kus on nõudlus, leidub alati ka pakkujaid.

Nõudlust aga, selle asemel et seda piirata, luuakse iga päev juurde telekanalite ja välireklaamide kaudu. Suur osa alkoholireklaamist esindab nn elustiilireklaame, mis näevad alkoholitarbimist elu lahutamatu osana. See kõik ei vii kohe salaalkoholi ostmiseni, ehkki loob selleks väga soodsa pinnase. Kuid lisame siia mõned statistilised faktid.

Alkoholi puhul ületab Eesti hinnatase Euroopa Liidu keskmist 6,3 protsendi võrra. Palgad seevastu jäävad Euroopa Liidu keskmistele kõvasti alla. Vajadus on alkoholitootjate reklaamide vahendusel loodud, hindade-palga suhe ei võimalda seda vajadust rahuldada. Nii tuleb kurvastusega tõdeda, et pinnas salaalkoholi müügiks on praegu sama soodne, kui see oli kümme aastat tagasi.

Ehkki vahepeal on alkoholipoliitikas toimunud muutusi, pole need paraku olnud enamikus suunatud mitte nõudluse vähendamisele, vaid pakkumise piiramisele. Kuid ei pärast kella kümmet alkoholimüümist keelav seadus ega suuremad alkoholiaktsiisid ei vähenda nõudlust alkoholi järele.

Seega, kümme aastat on võideldud justkui vales suunas, piirates pakkumist. Riiklik alkoholipoliitika peaks võtma arutluse alla aga just nõudluse vähendamise võimalused, isegi kui alkoholitootjate lobitöö selle vastu töötab või kui muu hulgas alkoholiaktsiisist toituvale kultuurkapitalile mõni eetiliselt vähem kaheldav rahastamisallikas leida tuleb.

See oleks kindlam tagatis, et kümme aastat tagasi toimunu ei saaks korduda. Neid, kes on raha nimel nõus seadust rikkuma ja ka inimeste eluga riskima, leidub igal ajal. Ent kui ei taheta osta, ei saa ka müüa. See oleks lahendus.