Mihkel Mutt: ei taha mõistust kaotada

Mihkel Mutt Foto: Pm

Me võime aktsepteerida Hiina eripärast tulenevat ülitundlikkust dalai-laama suhtes, kirjutab Mihkel Mutt. Ent siis peaks Hiina tunnustama ka meie eripära, et me ei suuda seda ülitundlikkust mõista.

Põllumajandusministrit ei võeta Pekingis vastu ja meil arutletakse, kas ikka tasus «riskeerida». Hiina ühe võimaliku karistusmeetmena on mainitud Eesti pürgimuste nurjamist saada ÜRO Julgeolekunõukogu (2020–21) ja inimõiguste nõukogu liikmeks (2012–2015).

See on täiesti võimalik. Mõlemad organid valitakse peaassambleel, kus igal riigil on üks hääl. Hiina on muutnud kümned arengumaad oma klientriikideks, kes hääletavad tema juhatuse järgi.

Seda on ta saavutanud peaasjalikult tänu oma päratutele valuutavarudele ja range põhimõttega mitte sekkuda kellegi siseasjadesse (mis meeldib diktaatoritele).

Erinevalt lääneriikidest, kes alatasa lubavad arengumaadele suure suuga hiigelsummasid, mis tegelikkuses jäävad pea alati palju väiksemaks, on Hiina laen või abi enamasti konkreetsed. (Näiteks anti äsja Zimbabwele 98 miljonit dollarit rahvusliku kaitsekolledži (!) rajamiseks. Protsent on kaks ning maksepuhkus seitse aastat. Tasutakse tubaka ja teemantidega).

Ainult et inimõiguste nõukogu on üldlevinud arvamuse kohaselt üsna mõttetu jututuba. Kas Eesti kaotaks palju, kui tal poleks võimalust otsida ühe laua taga universaalseid inimõigusi näiteks Hiina enda, Kõrgõzstani, Kuuba ja Saudi Araabiaga?

Julgeolekunõukogu kõlab soliidsemalt, ehkki selle kümne vahelduva liikme tegevus pole kuigi tõhus, seni kuni säilib viie püsiliikme vetoõigus.

Muidugi oleks mõlemad väljakutseks meie välisteenistustele (kogemused, sõidud, askeldamised) ja väikeriigi jaoks on pelk «pildi peal olek» tähtis. Aga kõrged eetilised põhimõtted ja moraalne kindlus on mainekujundusel samuti olulised. Eesti välispoliitiline algatusvõime on piiratud. Rohkem on võimalusi millelegi reageerida (Gruusia, Tiibet). ELi sees pole väärtuspõhist välispoliitikat eriti võimalik näidata, kuna siin ei tegelda enam väärtuste, vaid pangaülekannetega.

Seoses Venemaaga on meil reaal- ja väärtuspõhine välispoliitika ikka jutuks olnud. Reaalpoliitikute argumendiks on Eesti põllumajandustootjate turuvõimalused, samuti mitmed teised sidemed, millest otseselt sõltub siinse materiaalse elujärje tõstmine. Need on tõsised argumendid. Hiina puhul on selle asemel (välja ütlemata) aukartus või müstiline hirm.

Mööngem, et kuigi Hiina majandus ja maailmamõju kasvavad, nad tahavad saata inimese Kuule jne, on sealne olukord nii ebakindel ja ettearvamatu kui üldse võimalik. Piisab, kui öelda, et maailma ajalugu ei tunne säärast rahvaste rännet kui need üle saja miljoni hiinlase, kes viimase kümne aastaga on asunud maalt linna – ühes kõikide probleemidega, mida see tekitab.

Võib täielikult aru saada, et stabiilsuse ja korra nõue ei ole Hiina juhtide retoorika, vaid nad tõesti tunnetavad seda kui kaose vältimise absoluutset eeltingimust. Samuti võib aru saada, miks Hiina välispoliitika ei ole väärtuspõhine. See, et diktatuur armastab teisi diktatuure, on ainult veerand tõest.

Peamine on see, et Hiina vajab enda jätkusuutlikkuseks nii suures koguses kõikvõimalikku tooret, et ta ei saa lähtuda müüjate vooruslikkusest. (Muide, Hiina tunnustas üsna kiiresti Liibüa ülestõusuvalitsust, sest vajab Liibüa naftat.)

Ikka on aeg-ajalt kasulik vaadata vahekordi oma vastase silme läbi. Ja mitte unustada, et igal riigil on huvid. Näiteks Venemaa sajanditepikkustest pürgimustest jäävabade ja soojaveesadamate järele on võimalik mõistusega aru saada.

Samuti on võimalik mõista, kuidas üht ja sama sündmust on võimalik vastandlikult hinnata. Jüriööl toimunu on eestlastele kangelaslik ülestõus, saksa ajaloo baltica peatükis on see minu teada kirjas kui mõrtsukatöö rahulike ümberasujate kallal.

On võimalik mõista, et Hiina tahab Tiibetit. Kui dalai-laama õhutaks Hiinast lahku löömist, siis meie kui endine impeeriumivangist väikerahvas oleksime ilmselt ikkagi solidaarsed tiibetlastega. Sellele vaatamata oleks võimalik vaagida asju ka vastaspoole seisukohalt. Ent, nagu üldiselt teada, keegi pole lahkulöömist õhutanud.

Seepärast valmistab maailmas paljudele peamurdmist, miks näeb Peking Tiibeti kultuuriautonoomias nii suurt ohtu.  Dalai-laama vaenamine meenutab oma jäägituselt ja hüsteerilisuselt seda, kuidas Nõukogude Liidus kunagi mõnati «reetur Trotskit».

Küllap on põhjusi palju. Esiteks totalitaarse režiimi loomupärane absoluutsusetaotlus kõiges (ei mingit «ühelt poolt vaadates ja teiselt poolt vaadates»!).

Hiina (resp. hanikeskses) ühiskonnas ei paista olevat seda hoolivat suhtumist väikerahvastesse ja üldse vähemustesse, mis on läänes eelmisel sajandil jõudsalt arenenud. Näidatakse ju Hiinas tavaturistilegi rahvaid, kes küll tantsivad ja laulavad ja keda on üle miljoni, aga kellel puudub oma kirjakeel.

(Selle taustal asetub Moskva omaaegne suhtumine Eestisse pisut teise valgusse. Kuigi koloniseeriti ja eelis­arendati vene keelt, edendati ometi ka rahvuskultuure – dogma nõudis, et need õitseksid! – ja maksti see riigieelarvest ohtralt kinni.)

Oma osa võib olla Hiina ülitundlikkusel lääne suhtes, mis sai alguse oopiumisõdade alandusest. Tiibet oli olnud inglaste hallata. Mingeid nüansse võib lisada ajaloolise rivaali India erinev suhtumine läände ja varjupaiga võimaldamine Tiibeti eksiilvalitsusele. Igatahes paistis, et mida armsamaks Tiibeti usujuht läänele sai, seda raevukamaks Hiina muutus.

Viimasest on ka järeldatud, et kõigele vaatamata pole Hiina juhtkond seni aru saanud, mis asi ikkagi on demokraatlik avatud ühiskond ja kuidas see toimib. Demokraatiat pole Hiinas kunagi olnud, ülemvalitseja ja rahva vahekord on samaks jäänud, olgu ideoloogia milline tahes.

Säärases süsteemis ei põhine tõde arul ega kogemusel, vaid autoriteedil. Keiser, jumal vms otsustab, kas kaks korda kaks on neli või mitte. See arusaam on käsitamatu meile, kes me oma talupoeglikule minevikule vaatamata oleme samuti valgustusaja lapsed nagu kõik teised «Euroopa poolsaare» kodanikud.

Hiina on tõesti terve omaette maailm. Ainult et erinevalt Švejki-raamatu tuntud kirjakohast ei ole see siiski muust maailmast suurem. Kui ka miljard inimest ütleb midagi, mis pole tõsi, siis on see ikkagi ebatõde, ei muud.

Seega pole dalai-laamaga kohtumise puhul tegemist üksnes väärtuspõhisusega. Meil soovitati tungivalt loobuda oma tervest mõistusest.

Kui hull on revolvri su meelekohale surunud ja käsib tunnistada, et kaks korda kaks on viis, siis on muidugi targem järele anda. Hullu pärast ei ole kunagi mõtet surma saada. Aga sellest on praegu asi kaugel.

Hüva, tehkem veel mööndus. Aktsepteerigem Hiina psühholoogilist isikupära, tänu millele nad tunnetavad Tiibeti usujuhis ohtu. Aga sel juhul paluksime vastata samaga ja tunnustada meie vaimset eripära, millest johtuvalt me ei suuda seda ohtu mõista. 

Dalai-laama kuulub samasse kaunisse seltskonda, kuhu näiteks Nelson Mandela ja Aung San Suu Kyi. Need on inimesed, keda vaadates võib mõneks ajaks unustada, et inimkond kui tervik on natuke äpardunult loodud.

Dalai-laama külaskäigud Eestisse on kokkuvõttes mõistagi mitte mahukas, aga siiski igati auväärne ja armas peatükk meie välissuhtluses. Hiina puhul neid sel tasemel pole.

Siin ilmneb, kui kasulik on olla ­Euroopa Liidus, kus siiski mitmed asjad on nagu kollektiivlepinguga sätestatud ja Hiina ei saa meid üksinda üle parda heita. Eesti ei pea vorst vorsti vastu käituma ega tühistama mõne Hiina delegatsiooni visiiti.