Juhtkiri: leinaja kannatused bürokraatiamasinas

Pildil on Liiva kalmistul oma poja haual leinav Svetlana Koltovskaja. Poeg maeti tundmatu isikuna sinna kalmistu ossa, kus on tundmatute hauad. Foto: Liis Treimann

Tänasest Postimehest saate lugeda kurba lugu oma poja kaotanud vanematest. Õnnetu ema ei mõista, kuidas ei suudetud kolmveerand aasta jooksul tuvastada, et Tallinna külje alt karjäärist leitud mees on nende aasta varem kaduma läinud poeg ning miks maeti ta tundmatuna Liiva kalmistule.

Tõsi, sellel murest murtud perel on nüüdseks teadmine oma poja saatusest, aga teda ümber matta soovides on nad põrkunud kummaliste bürokraatlike takistustega. Perekonnaseisuamet nõudis neilt arstitõendit surma põhjuse kohta ega aktsepteerinud selle asemel politsei väljastatud tõendit.

Te võite ju öelda, et tegu on üksikjuhtumiga, millegi harukordsega pealekauba. Võite koguni väita, et reeglid ei peagi iga üksikjuhtumi lahendamiseks juhist andma, ja teete nii öeldes üldjoontes õigesti. Küll aga peavad ametkonnad suutma lahendada ka harukordseid juhtumeid nii, et omalt poolt ei tekitata bürokraatlike takistuste ning sellele omase jooksutamise ja vintsutamisega hädas inimesele lisakannatusi. Kui see nii ei ole, jätab see kahjuks kogu avalikust võimust kalgi mulje.

Teisalt viitab see süsteemsele veale. Pole osatud õigesti arvestada sellega, et juhtumeid on mitmesuguseid ja kõigi nendega tuleb adekvaatselt toime tulla. Sõna «hoolimine» ei tasu pidada mõneti õõnsaks pateetikaks, mida sobib kasutada vaid armunuid ametlikult abielupaariks siduvatel ilukõnelejatest ametnikel.

Seda sõna on võimalik täita ka reaalse sisuga nii reegleid tehes kui ka neid asutustes täites. Näiteks traagilises olukorras ja küllap mõistetavalt segaduses inimesele peaksid ametnikud oskama jagada tõest teavet selle kohta, millised on järgmised vajalikud sammud.  

Tõsi, mõni päev hiljem teatas perekonnaseisuametnik meie loo leinavale emale, et nad ise klaarivad segaduse siseministeeriumiga. Loodame, et see nii lähebki. Küsimus on aga selles, miks ametnikud koos oma juhtidega kohe selle peale ei tulnud, et inimeste jooksutamise asemel ongi kohane omal initsiatiivil teise ametkonnaga suhelda.

Ühelt poolt on politsei selles loos kadunud inimese viimaks leidnud. Kahjuks surnuna ja suure hilinemisega omaenda andmebaasidest. Teisalt küsime koos kadunu emaga, miks see nii palju aega võttis? Küsime, kas äkki on veelgi sarnaseid juhtumeid?

Ühtpidi on teatatud inimese kadumisest, antud vajalikud tunnistused ja proovid. Teistpidi leitud surnukeha ning maetud ta tundmatuna. Sisuliselt tähendab see, et politsei pole suutnud kahte infojuppi omavahel kokku viia, ehkki mõlemad on neil tegelikult olemas.