Helir-Valdor Seeder: miks ma ei sõitnud Hiinasse?

Helir-Valdor Seeder Foto: Elmo Riig

Minu ametlik küllakutse Hiinasse tühistati. Pole saladus, et Hiina võimud reageerivad alati valuliselt, kui riigijuhid dalai-laama vastu võtavad – toimub see ametlikult või mitteametlikult.

Teisalt on hiinlased pragmaatikud ja teiste maade kogemusi on oma majanduse ümberkorraldamiseks vajavad nad nagu õhku. Nii on hiinlased huvitatud Eesti põllumajanduse korraldusest ja sotsialistliku põllumajanduse reformimisest turumajanduslikuks.

Eestis ellu viidud reformide suhtelist edu mõistetakse välismaal paremini kui kodus. Hiinal seisab sama teekond ees ja arvestades nende põllumajanduses hõivatute arvu, saab põllumajanduse reformimine olema üks olulisemaid tulevikutegevusi. Seega, mis ka ei ole visiidi ärajäämise põhjused, tähendab see tegelikkuses ikkagi üksnes edasilükkamist.

Tiibet ei ole juriidiliselt Hiinast eraldiseisev riik olnud, kuid kuni 1949. aastani Peking Tiibetit reaalselt ei kontrollinud. Alates 1959. aastast on Tiibetis Hiina Rahvavabariigi sõjaväeline võim. Tiibetlaste usuline juht ja ka omaaegne poliitiline juht dalai-laama põgenes Indiasse, kus resideerib tänaseni.

Seega pole Tiibeti küsimus ühe Hiina poliitika osa ja dalai-laama on ka ise korduvalt rõhutanud, et Tiibeti eesmärk ei ole Hiinast eraldumine, vaid varasema autonoomia taastamine. Ometi piirab Peking (ajutiselt) suhteid riikidega, mida dalai-laama külastab. Samas ei riku riigid, kes dalai-laamat võõrustavad, ühe Hiina poliitika põhimõtteid, kuna nad ei käsitle dalai-laamat kui alternatiivse võimuorgani esindajat.

Igal suveräänse riigi juhtkonnal on õigus võõrustada igaüht, keda soovitakse, ja teistel riikidel ei saa olla õigust dikteerida, kuidas peab toimima. Siin on võti nii Eesti kui teiste riikide jaoks: kas pragmatism kaalub üles põhimõtted või vastupidi. Oleks silmakirjalik rääkida inimõiguste rikkumisest Süürias, aga vaikida see maha Tiibetis.

Paratamatult meenub, kuidas 30 aasta eest jätkus Soomel ja Rootsil silmi tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva Lõuna-Aafrika apartheidi kritiseerimiseks, kuid seda, mis toimus 80 kilomeetrit lõunas või 250 kilomeetrit idas, tähele ei pandud.

Kindlasti on Eesti huvides teha Hiinaga majanduslikku koostööd ja Hiina huvi on samuti ilmne. Kuid selle hind ei saa olla väärtustest loobumine. Eesti kui väikeriigi poliitiline kapital rahvusvahelises suhtlemises on eelkõige usaldusväärsus, mitte «meeldiv pragmatism».

Seepärast ei maksa heituda, kui mõni kõrgetasemeline visiit ära jääb või edasi lükkub. Eesti jääb varasemate põhimõtete juurde: tunnustab jätkuvalt ühe Hiina poliitikat, kuid juhib samas tähelepanu inimõiguste rikkumisele kõikjal maailmas ning jätkab suhtlemist kõigiga, kellega vajalikuks peab. Poliitika ei ole sprint, vaid pigem maraton, kus väärtuspõhine lähenemine on pikas perspektiivis praktilisem kui lühiajalised pragmaatilised huvid.