/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
Pärast Eesti jalgpallikoondise kaht järjestikust võitu Euroopa meistrivõistluste valikmängus võõrsil Sloveenia ja kodus Põhja-Iirimaa üle ning taas reaalse play-off’i pääsemise võimaluse tekkimise järel kuuleb igalt poolt üha rohkem juttu, et «oleks me ikka sealt Fääri saartelt kolm punkti võtnud, oleks tabeliseis nii hea» või «no kuidas me saime ikka seal Fääridel kaotada». Neile, kes nõnda mõtlevad, peab aga meelde tuletama kulunud väljendit, et oleks ja poleks on pahad poisid.
Samamoodi võime mõelda, milline tabeliseis oleks Eesti koondisel C-valikgrupis siis, kui me poleks mullu augustis Fääri saarte vastu viimastel minutitel kaht väravat löönud, pool kuud hiljem Itaalia vastu tobedate väravatega 1:0 eduseisu käest lasknud või poleks Andrei Sidorenkov oktoobrikuises kodumängus Sloveeniaga õnnetult omaväravat löönud.
Ja oleks USAs palliv Joel Lindpere meile rasketel hetkedel otsustanud appi tulla...
Neid olekseid ja polekseid võiks sportmängudes, eriti aga jalgpallis lõputult välja tuua, aga neid pole mõtet taga nutta, sest need ei loe niikuinii. Ja õnneks on meie jalgpallikoondise liikmed sellest aru saanud. Loeb see, mis seis on nüüd ja praegu, mitte mis võinuks olla, ja loeb see, mis seisab ees.
Meil on rahvuskoondis, mida käimasoleva valikturniiri mängude põhjal võib julgelt pidada Euroopa keskmikuks. Meil on mängijad, kes võitlevad ja tahavad endast platsil kuni viimase minutini kõik anda.
Kes ei usu, vaadaku Konstantin Vassiljevi tegutsemist Kaimar Saagi (4:1) tabamusele eelnenud olukorras, kus mees sööstis hetkel, mil võit juba kindel, palli järele sellise kiirusega, et põhjaiirlastel jäi vaid üle suu ammuli pealt vaadata.
Mis kõige olulisem, esimest korda pärast taasiseseisvumist on Eesti koondisel üks kohtumine enne lõppu reaalne võimalus kindlustada alagrupis 2. koht, mis tagaks pääsu play-off’i ehk siis kuu aega jutti võib iga jalgpallifänn tunda end tõelise jalgpalliriigi koondise toetajana ning elada teadmisega, et valikturniiri alates vaid unistusena tundunud pääs finaalturniirile on veel täiesti võimalik. Unustagem need tarbetud oleksid ja naudime parem selle kuu aega niisugust ilusat seisu.
Ja isegi kui sinisärgid play-off’i ei kvalifitseeru (ka meie võidu korral võõrsil Põhja-Iirimaa üle ei tohi Serbia kodus Itaaliat ega võõrsil Sloveeniat võita), olgem rahul, et meile on nõnda palju erinevaid emotsioone pakutud ja et võime järgmisel aastal pärast Euroopa meistrivõistlusi algavale MM-valikturniirile vastu minna peatreeneri ja mängijatega, kes on imedeks suutelised.