Mikk Pärnits: post-traumaatilises stressis Eesti riik

Mikk Pärnits Foto: Gitta Veber / happydaysfotod.com

Vahel tundub, et Eesti riik vaevleb siiamaani post-traumaatilise stressi käes. Et eesttlane pole toibunud vägistamisest ja kuritarvitamisest riiklikul ja isiklikul tasandil. Rahvusliku trauma käes vaevlev elanikkond, suutmata selle haavaga silmitsi seista, kannatab neurooside käes. Meie rahvuse alateadvusese jalad löödi laiali küüditamise ajal ja see terasest rong sõitis meile sisse. Viha vägistajate ja kaasosaliste vastu on siiani ühiskondlikul tasemel suureks probleemiks ning läbitöötamata jõuetu raev ähvardab meid kõiki lämmatada.

Kui eestlasi jõuga võeti, oli ühiskond kui kaitsetu laps suure, jõhkra täiskasvanu ees. Räpane, rõve nõukogude sõduri arhetüüp vägistas ja tappis meie heledajuukselisi rahvariietes kandlemängijatest tütreid ja, miks ka mitte, emasid. Pojad ja isad tapeti. Ja keegi ei teinud midagi. Ükski riik ei sekkunud. Eesti oli üksida ja nõukogude inimene tegi meiega mida ja kuhu tahtis.

Naabrid reetsid naabri, sõber sõbra. Kes kaebas kelle peale ja nii edasi. See haav on siiani kinni kasvamata. Tundub, et palju eestlase vihast ja kibestumisest on tulnud just sealt. Selle haava parandamisega pole tegeletud. Selle üle ei tohi nalja teha. Sellest võib rääkida vaid kättemaksu ning kurbuse nootides. Eestlane on endale võtnud ohvri maski ning ohvrina ta venelastega suheldes siiamaani käitub. Rahvuslik trauma mürgitab siiamaani meid igas debatis, mis vene keelt kõnelevate inimeste integreerumist puudutab või muul moel neisse puutub. Nagu oleks vaja kogu aeg kätte maksta või tagasi teha.

Keegi ei räägi vaenlasele andestamisest. Venelastele andestamine tundub juba vist isegi nõrkusena: peame ju tagasi tegema ja kätte maksma. Eestlase jõud seisnekski justkui ohvri õiguses kätte maksta. Nagu oleks meil nüüd õigus mingit emotsionaalset kompensatsiooni saada. Võõraste enda sekka võtmine tundub eestlasele mõeldamatuna: pole neid «araablasi» ega Keenia põgenikke meile vaja. Samas imestatakse, miks noored minema lähevad ja mujal uut elu alustavad. Mingi vajadus vihata võõraid ja omasid on tekkinud seoses küüditamisega ja see meid aeglaselt kihvtitab.

Kuni eestlane ei suuda venelasele andeks anda ja eluga edasi minna, siis jääb suur osa rahvuslikust teadvusest vägistatud ohvri rolli ja selles rollis ei oma me mingit jõudu oma saatuse määramise üle: ohvri roll on alistuda kõrgematele võimudele ja kaevelda, plaanida kättemaksu.

Ma ei räägi selle sündmuse unustamisest või selle koleduse eitamisest, vaid sellest üle saamisest. Eestlane on nii kaua küüditamise küljes rippunud, et ei oska enam oma lähiajalugu ega rahvuslikku iseloomu selleta määratleda.