Mikk Salu: tasuta, aga kallis

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Ma ei saa aru, kas mina olen ainuke loll, kuid ma ei suuda kuidagi kaasa minna vaimustusega elektriautode kampaaniast. Sellest, kus sotsiaaltöötajad saavad elektriauto tasuta ja ülejäänutel maksab Kredex poole auto hinnast kinni. Kuna asi põhineb keerukal saastekvootide bartertehingul, ei saa programmi maksumust detailides hinnata, kuid laias laastus saab rääkida mõnekümnest miljonist eurost.

Mida selle raha eest saadakse? Elektriauto ise maksab ligi 36 000 eurot tükk. Sama raha eest saaks BMW või Lexuse. Nüüd aga, sisuliselt aiakäru sõiduomadustega riistapuu. Teiseks, see on auto, millega pole võimalik sõita isegi Tallinnast Tartusse. Postimehe proovisõit näitas lausa, et tegelikult läheb raskeks isegi mõnekümne kilomeetri läbimine, kui juhtud gaasi- ja piduripedaali vajutama. Nimelt pole elektriauto aku selliseks elementaarseks tegevuseks mõeldud.

See on ka auto, mille ülalpidamiseks peaks garaaži ehitama, soovitavalt soojendusega, sest muidu ei pea aku vastu. Muidugi on olemas väljapääs – salongisoojendust mitte kasutada. Eestisse elektriautosid tarniva Peugeot’ tootejuht Raiko Ausmees andiski hüva nõu: «Üks võimalus on lülitada küte välja ja sõita vatijopega. Palun väga, hobukaarikul on ju sõidetud ka niimoodi.» Loodetavasti on tegu tehnikainimese omapärase huumoriga…

Ma olen enam kui kindel, et turutingimustes ei ostetaks Eestis ühtegi elektriautot. Eks üks põhjus, miks Mitsubishi seda diili Eesti valitsusele niivõrd peale surus, ongi selles, et muidu ei tahaks keegi seda auto nime häbistavat riistapuud soetada.

Miks siis Eesti valitsus üldse sellise tobeda tehinguga kaasa läks ja nüüd reklaamplakatite lehvides ja PR-teadete tuules halva mängu juures head nägu teha üritab? Esimese põhjusena on toodud, et Mitsubishi pakkus eestlastele «võta või jäta»-tehingut. Saamatuse tõttu jäid kvoodid müümata, nii sai Mitsubishi välja pressida – võtame teie kvoodid, aga ainult vastutasuks meie autode eest. Teise nüansina lisati,et «nii paisati maailma meediasse portree Eestist kui innovaatilisest ja kaugele mõtlevast väikeriigist», kirjutas Eesti Ekspress kevadel. Ma pole küll PR- ega reklaamiekspert, kuid usun, et kümnete miljonite eurode eest oleks saanud mõnevõrra suurema «meediaportree» kui kaks ja pool uudist kusagil seitsmeteistkümnendal leheküljel. «Welcome to Estonia» tundub selle kõrval supersäästupakett.

Sügavam põhjus on mujal. Kuna saastekvoodid on just nagu tasuta käes, siis nagu tasuta asjadega ikka, käib sellega kaasas rumalus ja oskamatus raha lugeda. Sama mõtteviisi väljendas tegelikult ka üks vallavanem küsimuse peale, miks nemad endale elektriautot taotlevad: «Kui tasuta antakse, tuleb võtta…»