Erkki Bahovski: Liibüa – võrrand mitme muutujaga

Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

Erkki Bahovski kirjutab, et Liibüa ülesehitamisest tuleb keeruline balansseerimine iseseisvuse, ÜRO, Aafrika Liidu, Araabia Liiga ja Euroopa Liidu vahel.

Paistis, et 2003. aastal algavad lääne, eeskätt USA ja Liibüa vahel mesinädalad ja sealt edasi uus soe ajastu, kui Liibüa liider kolonel Muammar al-Gaddafi oli kuulutanud riigi tuumaprogrammi lõppenuks. Võib vaielda, kas Gaddafi ajendiks oli Iraagi kiire langemine 2003. aastal (siis ei ennustanud enamik seal pikka sissisõda) või lihtsalt koloneli soov parandada läänega suhteid, mis olid olnud ummikus pärast liibüalaste korraldatud Lockerbie’ terrorirünnakut 1988. aastal, kui hukkus 270 inimest.

Soov läänega suhteid parandada tundub isegi tõenäolisem, sest mõni teine riik tegi Saddam Husseini režiimi langemisest täiesti vastupidised järeldused. Iraan ja Põhja-Korea pole teatanud otsusest loobuda oma tuumaprogrammist.

Ent need riigid olid paariad juba ka 2003. aastal, Gaddafi aga nautis lääne liidrite toetust ja õlalepatsutusi. Nüüd on välja tulnud CIA dokumendid, mis näitavad sooje suhteid Gaddafiga. Keegi ei vaevunud eriti küsima, kuidas läheb Liibüa rahval. Kuid Gaddafi tegi sellise valearvestuse, mida on diktaatorid teinud ajaloos enne teda ja teevad ilmselt ka pärast Gaddafit – nad ei arvestanud rahvaga.

Või peaks ehk ütlema, et Gaddafi reageeris üle. Ehkki vägivalda esines ka revolutsioonile pööranud Tuneesias ja Egiptuses, pole see ikkagi võrreldav tapatalgutega Liibüas. Pärast seda, kui Gaddafi oli nimetanud mässulisi rottideks ja kasutanud tsiviilelanikkonna vastu massiivset vägivalda, polnud enam tagasiteed. Pealegi on rahvusvahelisse õigusse üha enam juurdunud nn vastutus-kaitsta- (Responsibility to Protect, R2P) põhimõte, mille järgi peab rahvusvaheline üldsus sekkuma, kui riigi valitsus hakkab oma kodanikke tapma. Senine riiklik suveräänsus enam ei loe.

Liibüa puhul saab selgeks, kui palju loevad ikkagi isikuomadused. Viimases Foreign Affairsi numbris meenutab California ülikooli professor Michael L. Ross, et nn araabia kevad oli edukas just neis riikides, kus naftat ei olnud. Seega polnud sealsetel valitsejatel ka vahendeid rahva äraostmiseks. Ross nendib, et 2011. aastal teatas Alžeeria kavast investeerida 156 miljardit USA dollarit uude taristusse ja vähendada suhkruaktsiisi; Saudi Araabia suunas 136 miljardit dollarit palkade suurendamiseks avalikus sektoris, töötutoetusteks ja elamuehituseks. Kuveit tegi hoopis lihtsalt, andes igale kodanikule 1000 dinaari (umbes 3600 USA dollarit) ja toidutalonge 14 kuuks. Väga mässata ju ei tahakski…

Aga Gaddafi lubas hoopis kuule. Võib ka arvata, et Gaddafi režiim oli väljakannatamatum kui eespool mainitud riikides, ja nii oli rahva reaktsioon palju äärmuslikum. Senine kogemus ütleb paraku, et naftast on raske demokraatiaid kasvatada, naftatulud soosivad tavaliselt võimulolevat klikki, ja liberaalseks demokraatiaks vajaminevaid reforme, millega tagataks õigusriik, ei tule. Praegu on maailma kümne enim naftat tootva riigi seas vaid kolm demokraatiat: USA, Kanada ja Mehhiko.

Liibüal on Aafrika suurimad naftavarud ja praegu on selge, et kodusõjast laastatud riik ei suuda ise naftatootmist käima panna. Sestap on juba praegu alanud võidujooks selle nimel, kes saab Liibüa nafta kasutusõiguse. Liibüa üleminekunõukogu teatas kavatsusest minna Moskvasse, kuid ka lääne kompaniidel on omad plaanid. Liibüa oli suuruselt kolmas Euroopa Liidu naftaga varustaja (pärast Venemaad ja Norrat), tuues naftat peamiselt Põhja-Euroopasse.

Kui aga Moskva peaks kuidagi Liibüa nafta tootmisele käpa peale saama, muutuks Euroopa Liidu liikmesriikide poliitika ilmselt veel venemeelsemaks ja selliseid juhtumeid nagu KGB endise ohvitseri Mihhail Golovatoviga esineks veelgi sagedamini. Venemaa tarnib ELile 31 protsenti tolle imporditavast naftast, Liibüa osa ELi impordis oli 9,5 protsenti – kui see kokku panna (see on muidugi liialdus, kuid eeskätt tuleb silmas pidada ELi valikuvõimalusi), kasvaks ELi energiasõltuvus Venemaast. Seega oleks ka Eesti huvides, kui Liibüa suudaks iseseisvalt oma naftatootmisega hakkama saada.

11. septembril möödub kümme aastat 2001. aasta terrorirünnakuist New Yorgi Maailmakaubanduskeskusele ja Washingtoni Pentagonile. Lääne reaktsiooniks oli invasioon Afganistani ja Iraaki. Režiimide vägivallaga muutmise retsept väga hästi ei töötanud ja praegugi on suured kahtlused, kas Afganistan ja Iraak (sealgi on naftat) suudavad ise üles ehitada normaal­selt toimiva riigi (isegi demokraatia loosungist neis riikidest ei räägita enam nii palju kui varem). Ent kuni eelmise aastani polnud Lähis-Idas toimuvale vägivaldsele režiimi muutmisele ka alternatiivi. Siis aga puhkes araabia kevad.

Siit jookseb ka teine Eesti välispoliitiline huvi. Liibüa oli araabia kevade riikidest ainus, kus sekkus NATO. Isegi kui uskuda Vene poliitikuid, et NATO sekkus nafta pärast, on naftast olulisem NATO enda usaldusväärsus. Panused on päris kõrged ja ülesanne peaaegu ilmvõimatu.

Ülesanne on nimelt selles, kuidas vältida süüdistusi imperialismis ja nafta anastamises ning tekitada kuvand tsiviilisikute kaitsmisest (põhjus, miks NATO õhulööke alustas). NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen on küll lubanud, et õhulöögid jätkuvad niikaua kui vaja, kuid on selge, et Liibüa ülesehitamise peavad enda peale võtma teised. 1. septembril tegigi Euroopa Liit Pariisis otsa lahti, avades Liibüa varadest pankades 15 miljardit USA dollarit.

NATO ei ole araabia maades just ülearu populaarne ja kui Liibüa langeb kaosesse, millest väljub näiteks Gaddafist hullem diktaator, näidatakse näpuga NATO-le. Mõistagi mitte ainult araabia maades, vaid just Moskvas, kus on pärast külma sõja lõppu pidevalt kaheldud NATO vajalikkuses. Siis saaksid need süüdistused hoogu juurde ja ilmselt ka alliansi sees tekiksid suuremad kahtlused koostöö mõttekuses. On ju NATO Liibüa operatsiooni nimetatud ka alliansi viimaseks võimaluseks, sest Afganistan väga eduka projektina ei paista. 9/11 järel demonstreeris NATO kohe solidaarsust, kuulutades välja viienda artikli kehtivuse ja lubades kaitsta USAd rünnakute vastu.

Palju on solidaarsusest alles nüüd, kümme aastat hiljem?

Liibüa ülesehitamisest tuleb keeruline balansseerimine iseseisvuse, ÜRO, Aafrika Liidu, Araabia Liiga ja Euroopa Liidu vahel. On selge, et liibüalased tõmbuvad turri, kuuldes Euroopa nõuandjatest (kellest enamikul on siiski vaid head kavatsused), meenutades kolonialismi ajastut. Viimase tõttu ei ole ka kuigi usutav nn Türgi stsenaarium sekulariseeritud islamiriigi näol, sest enne Euroopa kolonisaatoreid oli Liibüa Osmani impeeriumi koosseisus. Samas on selge, et üksi liibüalased hakkama ei saa. 11. september 2001 õpetas – või vähemalt on ameeriklased teinud sellised järeldused –, et päris üksi mingit riiki jätta ei saa, sest see võib muutuda terroristide taimelavaks.

Teisest küljest on siiski targem ka lääs. Ajad, mil valjude fanfaarihelide saatel mindi Kosovosse, Iraaki ja Afganistani, on möödas. Isegi suhteliselt rahumeelse Kosovo (võrreldes Iraagi ja Afganistaniga) ülesehitamine on näidanud, kui pikk ja raske see protsess on. Ja kui palju rahvusvahelisi pingeid see tekitab.

Ka Euroopa Liidul ja Eestil on huvi Liibüa terve arenemise vastu kas või selles, et sealt ei tuleks lainetena enam Euroopa Liitu põgenikke. Kui Euroopa Liit peab silmitsi seisma võlakriisiga euroalas, siis väga palju energiat millekski muuks ei jääks ja kasvavate immigratsioonivastaste meeleolude ajal ei ole ka usutav, et Liibüa põgenikud saabuvad mingisse paradiisi.

3. septembril nendib ajalehes The Washington Post Eestiski käinud kolumnist Anne Applebaum, et 9/11 muutis USA välispoliitikat väga palju – võitlus terroriga varjutas kõik muu. Seetõttu magasid ameeriklased sisuliselt maha Hiina tõusu ja «Venemaa muutumise nõrgast partnerist mõnikord vaenulikuks vastaseks». Seega leiab Liibüa operatsioon ja ülesehitamine aset täiesti muutunud rahvusvahelises keskkonnas.

Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi juhatuse liige.