Bush: 9/11 muutis mu sõjaaja presidendiks

«11. september muutis minu presidendiaega,» ütleb George W. Bush telekanalile National Geographic antud usutluses. «Ma olin president, kelle põhihuviks olid kodused teemad, aga muutusin sõjaaja presidendiks. See oli miski, mida ma ette näha ei osanud ja olla ei soovinud.»

Alustasin seda päeva hommikujooksuga. Mäletan, et jooksin toona peatuspaigaks olnud hotelli golfi­väljakul. Väljas oli üsna pime. Kujutasin ette, kuidas hotellitöötajad vaatavad akendest valgustatud rada ja mõtlevad, et kes see segane seal jookseb.

Tegin pika tiiru. Kui tagasi tulin, anti mulle igapäevane ülevaade julgeolekust, ja mäletan selgelt, kui normaalne kõik tundus. Ma ei mäleta üksikuid teemaid, kuid seal polnud midagi erakorralist. Seejärel suundusin visiidile kohalikku kooli tutvuma sealse õppekavaga. See oli osa meie plaanist juhtida tähelepanu haridusreformile.

Mulle teatati, et lennuk on sööstnud Maailma Kaubanduskeskusesse. Algul arvasin, et tegemist on väikelennukiga. Minu esimene mõte oli, et kas ilm on halb või juhtus midagi piloodiga. Palusin oma töötajatel osutada New Yorgi linnale abi, mida nad võivad selle intsidendi lahendamiseks vajada. Seejärel astusin klassiruumi.

Klassis õppisid lapsed lugema. Tagaseinas seisid ametnikud, ajakirjanikud ja koolitöötajad. Kuulasin tähelepanelikult tundi. Äkki märkasin selja taga liikumist ja Andy Card sosistas Massachusettsi aktsendiga mulle kõrva, et teine lennuk rammis kaksiktorni, et toimub rünnak Ameerikale.

Minu esimene reaktsioon oli viha. Kes, kurat, julgeb Ameerika vastu astuda? Keskendusin kohe lastele. Kontrast selle rünnakuteate ja süütute laste vahel selgitas mulle mu ülesande – kaitsta inimesi.

Kohe pärast seda hakkas pressile saabuma kõnesid. Vaatasin seda nagu tummfilmi. Klassi otsas kõnelesid reporterid oma mobiiltelefonidega. Nad olid saanud sama teate nagu minagi. Mis tähendas, et paljud inimesed hakkavad jälgima mu reaktsiooni kriisile.

Otsustasin mitte kohe üles karata. Ma ei tahtnud klassist lahkuda ega lapsi ehmatada. Tahtsin, et minust kiirgaks rahu.

Mind eskorditi kohe klassist välja teise ruumi, hakkasin tegema kõnesid ja vaatama ülekannet New Yorgist. Tundsin õudust nagu kõik teisedki. Kuid erinevalt teistest oli mul sel hetkel täita oma kohustus.

Kuberneriametis olin mitme kriisi ajal kogenud, et organisatsiooni või riigi juhi ülesanne on säilitada rahu. Kui juht ei suuda püsida rahulik, ei pruugi seda suuta ka paljud teised. Kirjutasin kiiruga teadaande. Ja siis läksin tagasi klassiruumi, kus lapsevanemad ootasid, et president ütleks, et oi, teil on siin nii tore lugemiskava! Aga selle asemel kuulsid nad presidenti ütlemas, et toimub rünnak Ameerika vastu.

Sageli satub president sellistel puhkudel kaitsemulli, kapslisse. Minul oli tol hetkel võimalus näha kaasmaalaste reaktsiooni: šokki, kaasaelamist, muret, õudust.

Ma ei jäänud klassi pikemaks, sest julgeolekuteenistus tahtis mind sealt kiiresti minema toimetada. Mind pandi kuulikindlasse limusiini, mis alati presidendile järgneb, ja me sööstsime kiirteele.
Valges Majas toimetati mitmed minu meeskonna vanemad liikmed, kes olid läänetiivas, Valge Maja maa-alusesse punkrisse. Seal oli Condi Rice, asepresident Cheney.

Püüdsin nendega kohe ühendust võtta, kuid kommunikatsioonisüsteem polnud eriti efektiivne. Palusin neil olla rahulik ja jääda paigale. Lubasin veel ühendust võtta ja tahtsin kodu poole suunduda. Condi helistas punkrist ja teatas, et kolmas lennuk on sööstnud Pentagoni.
Mäletan veel oma mõttekäiku: kui esimese lennuki puhul võis arvata, et tegemist on juhusega, siis teine oli juba rünnak ja kolmas on sõjakuulutus.

Esimene ülesanne oli vastata rünnakutele ja hoida ära võimalikud uued rünnakud, nii hästi kui suudame. Jõudsin lennuväebaasi ja kogu situatsioon näis teistsugusena. Inimesed olid relvastatud. Stjuardessid lennukitrepil olid kurvad, murelikud ja hirmul. Kallistasin neid ja lubasin, et kõik saab korda.

Ma ütlesin: «Lähme Washingtoni!» Tahtsin olla Washingtonis kui katsevägede ülemjuhataja sõja ajal. Ma pidin olema pealinnas, et võtta vastu riigi kaitsmiseks vajalikke otsuseid. Kohe, kui olime pardale astunud, lennuk käivitus ja sööstis õhku.

Suundusime alguses Washingtoni, kuid tundsin, et lennuk muudab suunda. Andy Card ja julgeolekuteenistuse ülem Eddie Morenzos ütlesid: «Sa ei lähe Washingtoni.» Vastasin, et mida te räägite?! Ma olen Ameerika Ühendriikide president ja me lähme tagasi! Ma pean seal olema!
Aga nad jäid endale kindlaks. Nad arvasid, et oleks vastutustundetu minna linna, mida on just rünnatud, ning keegi ei tea veel, mis tulemas võib olla.

Sündmuste areng oli väga kiire. Minu esimene küsimus oli, kuidas saaksime rünnakud peatada. Ja kuidas me rünnakutele vastame? Mõistsime, et vaenlane kasutab meie ründamiseks reisilennukeid. Parim lahendus tol hetkel oli sundida kõik lennukid maanduma. Iga lennuk, mis käsule ei kuuletu, oli potentsiaalselt vaenulik.

Probleeme polnud mitte ainult maapealse sidega, ka telepilt hüppas. Lendasime läbi mitme eetritsooni ja nägime kaadreid neist sündmustest. Tsoonist väljumisel ühendus katkes.
Presidendi lennuki pardal oli palju kurbust. Nägime hukkuvaid inimesi ja ma teadsin, kuidas see südamevalu laastab peresid. Kõige abitumana tundsin end hetkel, kui nägin inimeste surmahüppeid tele-ekraanil, saamata neid kuidagi aidata.

Me ei teadnud, kas lennukeid on veel kaaperdatud. Seega, esimene otsus, mis ma Air Force One’i pardal tegin, oli käsk õhuvägedele: tulistada alla iga reisilennuk, mis maandumiskäsule ei kuuletu.
Lennuväe piloodil on kohutavalt raske tulistada alla reisilennuk, mis on täis meie maa kodanikke. Kuid ma pidin sellise otsuse tegema, sest tol hetkel tundus see riigi julgeoleku seisukohalt parim.

Teatati neljanda lennuki, lend 93 allakukkumisest Pennsylvanias. Hetkeks mõtlesin, kas allakukkumise oli põhjustanud minu antud käsk. Info saamiseks kulus aega. Lõpuks kuulsime, et selle põhjuseks oli reisijate kangelaslik käitumine.

Oli selge, et meie vastas on uut laadi vaenlane. Selline on sõda 21. sajandil.
Keegi ei kujuta ette, mis tunne on olla president sõja ajal enne, kui see hetk käes on. Ma ei kuulutanud valimiste ajal, et olen sõjaväepealik, kelle üle rahvas uhkust võib tunda. Sõda tuli meile ootamatult. See pole selline hetk, kus hakkad kaaluma tagajärgi. Või mõtled poliitika peale. Sa lihtsalt otsustad.

Tegin otsuseid nii hästi, kui selles sõjaudus oskasin. Aga ma olin otsusekindel. Otsusekindel kaitsma oma riiki. Ja otsusekindel, et tuleb leida need, kes seda tegid, ja nad kinni võtta.
Olin frustreeritud, et ei saanud olla Washingtoni komandokeskuses.

Olin frustreeritud, et meid lennutati mööda õhuruumi ringi. Ma olin frustreeritud, et meid rünnatakse. Ja olin frustreeritud, et kommunikatsioonisüsteem on nõrk. Kuid kriisiolukorras ei tohi olla frustreeritud. Oluline on keskenduda ülesandele, milleks nüüd oli koguda infot ja teha otsuseid.

Nagu igal mehel või naisel, oli ka minu üks muredest mu abikaasa käekäik. Kus on Laura? Kas temaga on kõik korras? Teine mure oli, kas tüdrukutega on kõik korras. Laura leidmine võttis aega, aga ta oli turvalises kohas. Hea oli kuulda tema lohutavat häält. Ta oli rääkinud tüdrukutega ja nendega oli ka kõik hästi. See oli mulle suur kergendus.

Ringi lennates adusin, et meie lennuk on õhuruumis ainus. Aknast välja vaadates nägin, et meid saatis relvastatud eskort. Keegi ei taha, et president satuks ohtlikku olukorda. Kui minuga oleks midagi juhtunud, siis oleks see olnud terroristidele suur võit: neil õnnestus sõja käigus tappa USA president.

Ma loobusin vastumeelselt plaanist minna Washingtoni ja me suundusime Barksdale’i õhujõudude baasi Shreveportis Louisianas.

Maandusime Barksdale’is pommitajaist tulvil baasi, mida turvas hoolikalt sõjavägi. See oli nagu maandumine lahingutsoonis. Istusime autosse ja roolis olnud poiss sõitis minu arvates 150 kilomeetrit tunnis. Auto hüppas ja põrutas. Lõpuks ütlesin kutile, et võta kiirust maha, Al-Qaeda pole ju siin. Sellised naljad olid tol päeval.

Ameerika rahvale näidatakse fotosid kokkuvarisevatest hoonetest ja suitsevast Pentagonist. Inimesed sooritamas surmahüppeid. Telerist paisatakse sõnulseletamatut õudust. Sellises olukorras peab rahvas teadma, et esiteks, nende president on turvatud, teiseks – valitsusel on olukorrast ülevaade.

Kirjutasin oma kõnet, samal ajal täideti lennuki kütusepaaki. Kärpisime presidendi lennuki reisiseltskonda ja suundusime Offutti lennubaasi.

Otsuse minna Nebraskasse Offutti lennubaasi tegid sõjavägi ja julgeolekuteenistus usus, et see on minu jaoks kõige ohutum koht. Väga turvaline punker, head sidesüsteemid.

Pärast maandumist kiirustasime kohe punkrisse. Videokonverentsi vahendusel suhtlesin riikliku julgeolekunõukogu liikmetega. Sain raportid igalt harult, mida kriisiolukorras oli tehtud.
Minu küsimus oli: «Kes seda tegi?» CIA juht George Tenet uskus, et Al-Qaeda.

Rünnakutel oli Al-Qaeda käekiri. Kuid Tenet polnud selles veel kindel. Niisiis, esimene kord, mil pidasin vastutavaks Al-Qaedat, oli riikliku julgeolekunõukogu koosolekul Offutti lennubaasis.

Samal hetkel otsustasin, et lähen Washingtoni tagasi, hoolimata kõigi vastuseisust. Mulle aitas. Ma pidin koju saama.
Palju oli juhtunud. Päev tuli kokku võtta presidendi kõnega, mis kinnitab inimestele, et valitsus funktsioneerib ja vastutab ning et me astume riigi kaitseks vajalikke samme. Ja päris kindlasti ei kavatsenud ma seda teha Nebraska punkrist.

Ma tahtsin seda teha Valge Maja ovaalsaalist. Ma ei tahtnud anda vaenlasele psühholoogilist võitu presidendi üle, kuid nad saanuksid selle, kui ma pöördunuks rahva poole südamaa punkrist, mitte pealinnast.

Nii ma ütlesin julgeolekuteenistuse ülemale ja teistele, et lähen koju. Lend valmistati ette ja me lahkusime.

Lennubaasist kopteriga Valge Maja poole sõites nägin Pentagonist kerkivat suitsu. Mäletan oma mõtet, et siin ma olen, vägede ülemjuhataja sõjatsoonis. Meid ründas vaenlane otse pealinna südames.

Mereväe kopteripiloot tegi vältimismanöövreid nagu sõjatsoonis. Jõudsime Pentagonile päris lähedale. All avanes tontlik vaatepilt. Valitses uskumatu kontrast selle tavaliselt nii pulbitseva ja nüüd rünnakute tõttu suletud linna vahel.

Washingtonis toimus debatt, kas kuulutada välja sõda või mitte. Mina otsustasin, et sel õhtul sõda välja ei kuulutata. Kinnitasin, et kaitseme kodumaad ja seame õigluse jalule.

Suundusin Valge Maja maa-alusesse punkrisse. Asepresident oli seal ja veel mõned vanemad töötajad. Ning ma nägin Laurat. Me kallistasime. Me isegi ei rääkinud eriti, kallistusest piisas, vaid see oligi vajalik.

Tundsin, et pean leidma õige tasakaalu lohutamise ja leina vahel. Ovaalsaalis peetud kõne oli sõja kuulutamisele nii lähedal, nagu see sõda otseselt kuulutamata üldse võimalik on.

See päev oli olnud väga pikk ja ma vajasin puhkust. Aga ma ei suutnud magada. Pildid virvendasid silmade ees. Mõtlesin, mida ma pean tegema. Mõtlesin tänasele ja homsele päevale. Järsku kuulsin tugevat hingeldamist: «Härra president, te peate kohe kaasa tulema. Valget Maja rünnatakse.»
Äratasin Laura, haarasin koerad ja me läksime. Agendid ees ja taga.

Laura ja mina. Me kiirustasime.
Jõudsime turvalisse punkrisse. Vastu tuli õhuvägede töötaja. Küsisin, mis toimub. Ta vastas: «Ah, ärge muretsege. See oli meie enda mees.» Ilmselt oli tegemist F-16 hävitajaga, kes kaitses pealinna ning lendas tagasi Andrewsi baasi vale transponderi signaaliga. Ja kogu süsteem arvas, et tegemist on viimase lennukiga, mis tuleb Valge Maja peale.

Nii et Floridas hommikusörgiga alanud päev lõppes nüüd, kui Laura, mina ja meie koerad läksime taas üles oma sängi, et lõpuks ometi magada.

Vaevalt et oleksin suutnud mõista või ette näha, mida toovad järgnevad päevad. Teadsin, et need saavad olema emotsionaalsed. Teadsin, et need on tähtsad. Teadsin, et pean tegema oma tööd, aga ma polnud päris kindel, kuidas see kõik läheb.

George W. Bushi täispikk intervjuu on eestikeelsete subtiitritega kanali National Geographic eetris täna, 5. septembril kell 20. National Geographic näitab terve nädala jooksul 11. septembri 10. aastapäevale pühendatud saateid.