Madis Filippov

FOTO: Mihkel Maripuu

Veider, et kõrgharidusreformi 135-eurost õppetoetust esitletakse üliõpilastele kui päästerõngast, mis peaks tudengid õppimist segavast tööl käimisest ­eemal hoidma. «Üliõpilase kohustus on õppida, mitte tööl käia,» mäletan manitsevat üht lektorit. «Proovige vähemaga hakkama saada. Alati on saadud. Meil omal ajal...»

Nostalgitsev õppejõud ei tahtnud mõista, et tudeng ei käi tööl selleks, et luksuslikult elada, vaid et ots otsaga kokku tulla. Nii mõnigi ei taha võtta õppelaenu, et bakalaureuseõppe järel 6000-eurone laenukoorem kaela sooniks.

135-eurone toetus aga moodustab vähem kui poole miinimumpalgast, mis, nagu nimigi ütleb, on kuu elatusmiinimum. Mis loogika järgi peaks võõras linnas elav tudeng hakkama saama poolega miinimumist? Juba odav ühiselamukoht Tallinnas maksab ligi 45 eurot kuus, lisaks kulub õppematerjalidele, transpordile, riietele, hügieenitarvetele. Süüa ja sotsiaalne olla tahaks kah. Peaasi, et tervis, eeskätt hambad, vastu peaksid.

Kui varem võis tööd rügav tudeng sooritamata ained järgmisel semestril järele teha, halvemal juhul ainepunktide eest makstes, siis nüüd ähvardab üüratu, kuni 3500 euro suurune trahv ja seega koolitee katkemine.
Järgmine veider asi seejuures on üliõpilase toetuse sidumine vanematega kuni 26. eluaastani. Kui vanemad oma täiskasvanud last toetavad, on tore, aga riik seda neilt küll nõuda ei saa. Peale perede, kus suhted on keerulised, on peresid, kes ei suudaks oma tudengist last ka siis toetada, kui pere sissetulek liikme kohta on suurem kui nõutud 286 eurot.

Kuna õpetajate palga teema on aktuaalne, võtame näiteks pedagoogi, kes teenib 644 eurot kuus ja kasvatab üksi last. Lapse isa leidis uue pere ning kui võsuke sai 18, lõppes ka elatusraha maksmine. See pole üldsegi haruldane stsenaarium.

Õpetajast ema saab kätte ligi 500 eurot. Sealt läheb suur osa kommunaal-, telefoni-, TV- ja interneti arvete tasumiseks. Lisandub kulu toidu, raamatute, riiete, transpordi ja liisingute peale, sest väikese palgaga on raske uut telerit või arvutit korraga välja osta. Kui palju ta saab järele jäänust oma tudengist last toetada? Riigilt toetust see tudeng ju ei saa.

Pole midagi teha, tudeng peab minema tööle. Kooli kõrvalt töötamine pole ideaalne, aga see on paratamatus, mida pole mõtet karistada võimalike trahvidega. Pigem küsiks, mis mõte on sellisel kõrgharidusreformil, sest tasuta kõrgharidus on võimekamatele juba praegugi märksa leebemas vormis olemas.