Indrek Treufeldt: uued asotsiaalid

Indrek Treufeldt. Foto: Margus Ansu

Varasügisesed astrid ärgitavad mõtlema koolile ja tekitavad tahtmise aega tagasi kerida. Mida õpiksin, kui saaksin uuesti alata? Millisest teadmisest üldse algab tarkus?

 Või mis ikkagi annab õiguse veendunult väita, et kauged esivanemad olid rumalamad kui meie praegu? Inimene loodab ikka, et on tublim kui eales varem, ning usub, et sajanditega settinud tarkus on alati võtta. Eriti nüüd, kui mis tahes keeles kirja pandud tarkusel väidetakse olevat hoomatav suurus.

Infoühikutes mõõdetuna mahub maailma kogu senine kirjavara 50 petabaiti (PB) sisse. Petabait on 15 nulliga arv ja ühes baidis just nii palju infot, kui ühe kirjatähe märkimiseks vaja. Kulub veidi aastaid ja igaüks võib ehk poest osta petabaidise kõvaketta.

Tõsi, kui hoiaksime oma arvutites vaid kirjalikke tekste, saaksime kasinalt hakkama. Kuid üha rohkem talletame fotosid ja liikuvaid pilte. Infoühikutes on see märksa mahukam kraam, kuigi tähenduselt tihti pahn. Niisugune üsna olmeline tõdemus innustab mõtlema laiemalt, väljaspool arvutite ja kõvaketaste piiratud ruumi. Kuigi võrdlus infotehnoloogiaga pakub inimvaimu selgitamiseks mõnusa mudeli.

Lehed kirjutasid hiljaaegu, et kooliõpilaste kõige soositumaks valikaineks on saamas majandus ja arvutiõpe – ägedad ained mõlemad. Üks juhataks ehk rikkusele lähemale, teine aga aitaks vajutada õigeid nuppe. Minul paraku polnud keskkoolis mingit erilist valikut.

Lõpueksamid tuli sooritada kõikides reaalainetes. Ülikoolis asusin õppima eriala, millel salapärane number. Vist 612. Üleliiduline nomenklatuur, sest insener pidi olema ühesugune nii Kamtšatkal kui Tallinnas. Teaduslikust kommunismist pääsesin, aga NLKP ajaloost mitte.

Õnneks õppejõud enam ei teadnud, mida õpetada, sest Gorbatšovi perestroikatuhinas tõi üleliiduline ajakirjandus iga päev põrutavaid teateid kommunistide enneolematutest seiklustest. Mõned neist isegi ületasid oma sensatsioonilisusega vanavanematelt kuuldud seiku.

Nõnda taipasin ühtäkki, et mõni teaduslik distsipliin kestab terve igaviku, mõni aga tekib ja muutub kiiresti tarbetuks. Isegi kui võim või ka äri teeb meeleheitlikke pingutusi, et jätta muljet tõsisest teadusest. Suures segaduses on matemaatika või grammatika oma kirkas aususes meeldivaks erandiks.

On kumeraid ja kandilisi õppeaineid või teadusi. Kumerate puhul ei pea tingimata sihikindel olema ehk siis näiteks lähtuma süsteemsetest eeldustest ja väidetest. Enamik mõttekäike algab voolimissavi sarnaselt kusagilt tühjusest ja lõpeb tühjusesse. Kumeraid teadusi vormivad olud ja mood. Seevastu kandilised teadused nõuavad kindlat ja küllalt keerukat sõrestikku.

Paned mõne kruviga mööda ja ülesanne jääb veenva lahenduseta. Kui põrand viltu, ei püsi seinad. Kõneldes kumeratest või kandilistest ainetest, ei taha ma vihjata reaal- ja humanitaarainete teada-tuntud vastuseisule. Võib leida ka lahedalt kandilisi humanitaaraineid ja kumeravõitu reaalteadusi.

Ikka on nii, et mõnest õppeainest saab tühi loos. Nagu nõukaajal, nõnda ka praegu. Kuid mulle tundub, et nii palju veidraid õppeaineid kui praegu pole Eesti õppeasutustes kunagi olnud. Vabal turul võib mõistagi pakkuda mida iganes. Aga ma pole kindel, et koolitarkus on letikaup nagu iga teine. Kaupade puhul otsustab ajutine emotsioon. Osta tasub seda, mis mõnus, küütlev, huvitav.

Aga kaubad pakuvad ka lahendusi – mõnega neist saab näiteks pesta pesu või röstida saia. Nõnda vormistavad kaubad suurel määral meie ihasid ja ootusi. Me tahame midagi, mis kaubas saab selgesti hoomatava kuju ja vormi. Hariduses tähendab see selgeid retsepte.

«Õpetage seda, mis elus tarvilik!» hüütakse kooris, ja juba aastaid. Pole vaja vektoreid ega integraale, sest neid ju kusagil elus ei kohta! Ning orgaanilise keemia põhitõdedega tegelgu friigid, mitte gümnaasiumiõpilased! Paljud ajakirjandustudengid ootavad iseenesestmõistetavalt, et jagaksin neile konkreetseid retsepte, kuidas teha head ajakirjanduslikku lugu. Ometi arvan, et ajakirjandust ei anna tegelikult ei õppida ega õpetada.

Mis õieti määrab teadmiste ja tarkuse vahekorda? Sotsioloog John Barnes kirjeldas kunagi nähtust, mis kõlab pelutavalt keeruliselt – struktuurne amneesia. See on mäluauk, mis paratamatult tekib, kui inimene lakkamatult tegelikkusega kokku puutub, hetk hetke järel. Samamoodi kustutab näiteks ka uni kõik tarbetu.

Kui kõik seisaks kogu aeg meeles, ent samas tooks iga eluhetk uut infot, ei suudaks keegi seda vajalikul määral töödelda. Mis tahes kirjapandud tarkus kaob mingil hetkel ikkagi käest ja silmist. Me võime lugeda mõnd aastatetagust teksti, mõistmata selle tegelikku tähendust.

Ajakirjanduse tekstid riknevad eriti kiiresti. Ajakirjandus ankurdab end kõige kindlamalt konkreetse aja ja ruumi külge. Hetk kaob ja tekib uus võimalus klattida aja ja ruumi suhteid. Moodsas meediailmas ei takista säärast sünkroniseerimist enam isegi trükikodade töötsükkel. Tegelikkus raiutakse teksti ükskõik mis hetkel – toimub mäluvärskendus ehk refresh, aga ühes sellega ka unustamine.

Unustamine aitab lakkamatult uueneva olevikuga toime tulla. Maakeelset terminit appi võttes võiks öelda, et struktuurse amneesia puhul on tegu sätitud mäluauguga.

Inimene läheb oleviku hetkele vastu teatud tööriistakastiga. Muist riistu on materjalist, mida kujundab ümbritsev kogukond, rahvas või perekond. Nõnda nähakse isegi ajalugu oleviku hetkest lähtuvalt. Mõnel inimesel on tööriistu vähem, mõnel rohkem. Mõni on nõnda osav, et suudab lihtsa instrumendiga teha väga erinevaid asju, mõni tassib kaasa tarbetut nodi.

Igas ajahetkes on inimene tegelikult üksinda oma tarkusega. See tõik seletab ka meid ümbritsevate teadmiste ja tarkuse vahekorda. Ning ka infotehnoloogias viimasel ajal ilma teinud nn pilvetehnoloogiat. Üle maailma rajatakse hiiglaslikke serveriparke, kus talletatakse kõikvõimalikke teadmisi. Arvutikasutaja kasutab sellises andmepilvega püsiühenduses olles vaid seda infot, mis talle just hetkel vajalik.

Nõnda võib mis tahes personaalne infotöötlemise masin (olgu siis nutitelefon või rüperaal) olla suhteliselt lihtne. Nõnda võiks arvata, et lihtne võiks olla ka inimene ja tema mõtlemine, mis tähendab, et suur hulk omandatud teadmisi kaob hoomamatusse pilve.

Üks mu tuttav raamatupoemüüja kurdab, et üha enam ostetakse esoteerilist ja eneseabiga seotud kirjandust. Aastal 2012, teadagi, saabub maailmalõpp. Aegsasti tuleks valmis vaadata mõni uus planeet või selgitada suhteid järgmiste eludega.

Esoteerika näib olevat tõhus ravim olevikuga toimetulekuks – tõeline tööriistakast. Oma järjekindluses näitab esoteerika, kuidas inimene koostab kõige käepärasematest vahenditest hästi toimivaid olevikumudeleid.

Majanduslangusega seotud globaalne paanika on siin veenvaks näiteks. Massidel puuduvad teadmised, et mõista kõiki kaasaegse äri kavalaid peensusi. Sel juhul lähevad kiirelt käiku lihtsad ja tumedad mõisted, nagu mõne tähtsa valuuta peatne kadu või mõne riigi võimalik pankrot. Ka Londoni mässajaid pani tegutsema teatud olevikumudel – küütleva reklaamiga loodud ettekujutus, et kõik, mis käeulatuses, tuleb ühel hetkel lihtsalt endale võtta.

Igas olevikuhetkes on inimene enamasti üksi oma tarkusega. Suur osa sellest, mis õpitud, on alati kusagil kaugel. Samas seisus oleks mõni keskaegne eestlane. Mina saaksin vajadusel guugeldada, tema üritaks ehk meenutada, mida mõnes regilaulus või külajuttudes mainitud. Üldise teadmistemassiivi ja selle kasutamise vahekord pole suurt muutunud. Inimene on ikka määratud oma lõputu unustamisega toime tulema.

Seetõttu tuleks hariduses panustada ellujäämisoskustele, õpetada eeskätt kahtlema ja küsima. Moodsa tehnoloogia kiitmises kaotame sageli mõõdutunde, aga ei oska rakendada selles peituvat ressurssi. Kas elu Facebookis mööda saatev nooruk on kirjasõnas mitmekülgsem kui keskaegne munk, kes hanesulega kirjutab ümber mõnd paksu raamatut? Facebook võib maailma avardada, aga ka seda ahtamaks muuta.

Juhul kui suheldakse tegelikult kitsas, etteantud registris. Tehnoloogiast tiines maailmas saab tõhusalt levitada teadmist, et maailm on tegelikult lapik ja seda kannavad kolm elevanti. See on pilveajastu karm paradoks. Teadmised hõljuvad planktonina maailma eri serveriparkides, kuid vähesed suudavad ammutada seda, mis otstarbekas. Ehkki kõik on mugavalt käeulatuses.
Sant otsib toitu prügikastist.

Rumal vaimustub lihtsatest teadmistest. Korilusest võib saada eluviis, nagu öeldakse – asotsiaalsus. See mõiste märgib üldist äraolekut. Asotsiaalid ehitavad oma, mõneti turvalist mulli. Ontlik elu ei lähe neile korda. Edu sõltub kogutud pakendite arvust.

Ja ikkagi on vaid pakendid, ei midagi muud! Sama äraolevad on need, kelle haridus rajaneb inforuumi juhuslikel pühkmetel. Ehkki nad võivad olla vaprad ja ilusad. See on uut tüüpi asotsiaalsus. Tahtmatus või võimetus mõista tegelikkust.

Apaatia poliitika ja demokraatia suhtes. Lootus saada hakkama oma piiratud tööriistakastiga. Uus asotsiaalsus pole üksnes Eesti häda. Üle maailma peavad õpetajad mõtlema, kuidas turgutada tarkust nõnda, et see ühel hetkel ei jääks arvutitele alla.