Kelle president?

Foto: SCANPIX

Ma ei tunne eriti oma presidenti. Jah, ma tean kikilipsu, Evelin Ilvest, Ärma talu ja kaalulangust, aga ma ei tunne või ei tunneta teda. Peaaegu ei teagi, et president Toomas Hendrik Ilves on väga suur luulegurmaan. Suur sõnaseadja, ise luuletanud.

 Et ta lemmiktsitaadiks on Marcus Aureliuse «Parim kättemaks on mitte muutuda nende sarnaseks». Et üheks tema deviisiks on «Sõna loeb, kui sõnu loetakse». Et meie president on hiilgav ujuja. Mässab mõnuga jõusaalis ja võsa lõigates jättis alles väiksed tammed, millest praegu sirgumas noor tammik, mille täishiilgust näeb kindlasti tema poeg.

Et ta hoiab väga oma kolleege ning on neile parim ülemus. Kas just kerge ülemus, aga parim. Eriliselt tundlik on ta kõige suhtes, mis puudutab tema perekonda. Ta kihvatab üleüldise sigatsemise ja rumaluse peale, kuid kõige tundlikum on ta oma lähedaste suhtes. Oma sõprade eest on ta valmis seinana seisma, aga seda eeldusel, et sõbrad vastavad samaga.

Ta lähtub sellest, et sõprus on kahepoolne ja sõpruse lahutamatu osa on vastastikune lugupidamine.
Need on kestvad ja inimlikud tunded-tõed, mis pole presidendi esimese ametiaja jooksul minu teadvusesse nii sügavalt jõudnud. Et üsna stiilse arrogantsuse taga on erinevusi arvestav ja neist väga lugu pidav mees.

Esimese ametiajaga ei ole president Toomas Hendrik Ilves vastanud kindlasti väga paljude tuliste toetajate ootustele. Ei tulnud uut Lennart Merit, ja teine ametiaeg peab näitama, kas jääme meenutama presidenti või Evelin Ilvest. Kas president kui rahva ühendaja suudab seoses valitseva võimuga tekkinud vaikiva ajastu ilmingud avatuseks pöörata?

Väikses Eesti ühiskonnas ei saa president jääda kaugeks ja eraldiseisvaks. Samas ei peagi kordama president Merit, kel näiteks ükskord Haapsalus jätkus pisut svipsis karuse külamehega juttu pooleteiseks tunniks.

Kuid siiski, tahaks meie presidendist pilti karuse külamehega. Seoses rahasegadustega Ärma talu ümber sooviks, et ka presidendi jaoks kehtiks põhimõte: asjad ei pea mitte ainult puhtad olema, vaid ka puhtana näima.

Ootaks presidendilt veelgi kaalukamat positsiooni arvamusliidrina. Ida-Euroopa eestkõnelejana. Mugavuspresidenti ei taha keegi. Sellist, kes on ise mugav ja kes on mugav valitsusele. Ei taha, et koju oodataks ainult geeniustest talente, vaid ka väga andekaid ehitusmehi ja sotsiaaltöötajaid.

Esimene ametiaeg õpetas riigipeale kindlasti palju. Selgemaks said presidendi võimaluste piirid. Kui ta 2008. aastal Hantõ-Mansiiskist soomeugri maailmakongressilt naasis, ütles ta selgelt välja, et tema veendumuse kohaselt peab parlament muutma Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisseaduse preambulit.

Parlament ajas risti vastupidist juttu. Majanduskriisi ajal tõmbus ta kõrvale, kuid askeldas kuluaarides palju rohkem, aidates erakondi raskel ajal suuremale üksmeelele. See õnnestus.
Kui Gerd Kanteri MM-hõbeda puhul rõõmustas terve Kadriorg, siis kindlasti ei oleks rõõmustanud Ilves oma isikliku teise koha üle päev varem ehk presidendi valimise päeval.

Ilvese ilme väljendas pärast hääletustulemuse teatavaks tegemist küll kõike muud kui õnne, aga hinges oli ta väga rahul. Nii nagu võib hõbemedalil olla väga suur vahe, võivad kõvasti erineda ka presidendi kaks ametiaega.