Tarmo Miilits: Eesti turvalisus - igaüks saab aidata

, politsei- ja piirivalveameti peadirektori asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Miilits
Tarmo Miilits Foto: SCANPIX

Eestlaste üks tugevamaid uskumusi enda kohta olevat see, et kui suur häda käes, siis ikka pannakse seljad kokku ja seistakse kõigele kurjale vastu kui juurdunud tammed.

Politseis oleme näinud, et see tõesti nii on, ja mitte ainult. Leidub hulk inimesi, kes on südame sunnil valmis igaühe turvalisusse panustama ka ilma, et halb parasjagu ähvardaks. Praegu otsime politseis uusi võimalusi, kuidas paremini kaasata inimesi, kellel soov midagi enda ja teiste eestimaalaste turvalisuse jaoks ära teha.

Vabatahtliku tegevuse peamine printsiip on, et tegemist pole palgatööga, vaid just nimelt vaba tahtega sõltumata konkreetsest ajendist. Tasuks nähtud vaeva eest on rahuldustunne: tehtud on midagi tänuväärset iseenda ja oma lähedaste heaks.

Vabatahtlike kaasamiseks uute võimaluste leidmine ei tähenda, et n-ö päris politseitöö selle võrra väheneks. Küll näeme, et on hulk inimesi, kellel valmisolek aidata. Seda Eesti inimeste näol reaalselt olemas olevat ressurssi tahame võimalikult hästi kasutada.

Varem on vabatahtlike kaasamine politseitöösse olnud valdavalt n-ö õhinapõhine. Ehk siis ühine tegevus on toimunud seal, kus on huvilised. Nüüdseks on selge, et peame abipolitseinike leidmisel lähtuma vajadusest ja otsime turvalisusse panustamisest huvitatud inimesi seal, kus politsei enda käed kõige lühemaks jäävad. Enamasti on nendeks hajaasustusega piirkonnad või siis kohad, kuhu jõudmine võtab lihtsalt rohkem aega, näiteks väiksema asustusega saared.

Abipolitseinike tegevus ehk siis inimeste osalemine igapäevases politsei patrullitöös on üks kõige enam pühendumist nõudev viis vabatahtlikuna politsei- ja piirivalveameti töös osaleda.

Samas on võimalusi igaühe turvalisuse suurendamisel abiks olla palju rohkem ning otsime aktiivselt viise, kuidas kaasata inimesi just nendesse valdkondadesse, milles pole varem vabatahtlike võimalikku rolli nii iseenesestmõistetavana tajutud.

Politsei poolt vaadates on asi tegelikult suhteliselt lihte: igaüks saab aidata. Olgu selleks vormiks siis ennetusürituse korraldamisel abistamine, kasuliku idee väljakäimine, mõne vajaliku koolituse korraldamine, lihtsalt mõne turvalisusliikumisega kaasa tulemine või kas või IT-lahenduste väljatöötamisel osalemine.

Üks Soome riigi eeskujul ja Euroopa raha toel Eestis hooga käima läinud projekt on seotud eelmisel aastal loodud MTÜga Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste. Ühingu peamine ülesanne on leida eeldused Eestis seni proovimata vabatahtliku merepäästetegevuse käimalükkamiseks. Ehk siis koostöö arendamine ja nende inimeste koolitamine, kes oleksid võimelised edaspidi omakorda abi pakkuvaid inimesi juhendama ja õpetama. Kaugem eesmärk on, et tulevikus oleks meie riigil üliväärtuslik täiendav ressurss veekogudel inimelude päästmiseks.

See näide toob meid ühe vabatahtlike kaasamise võtmeteema juurde, milleks on koolitus ja koordineerimine. Olukordades, kus kaalul on inimeste elu või põhiõigused, ei tohi olla midagi juhuslikku.

Nii on abipolitseinike koolitus, eriti aga politsei juhendamisel iseseisvalt tegutseva abipolitseiniku koolitus oluline nii vabatahtlikule endale kui ka kõigile ühiskonna liikmetele. Enda ja teiste kohustusi ning õigusi ega turvataktikat mitte tundvast inimesest tänaval võib paratamatult olla pigem kahju kui kasu. Just seetõttu on ettevalmistus üks vabatahtliku tegevuse pärisosa.

Seda mitte ainult abipolitseinike, vaid kõigi vabatahtlike puhul, sõltuvalt nende täpsemast valdkonnast.
Politsei poolt vaadatuna tähendab koordineeritus seda, et me ei pilluta väärtuslikku vabatahtlike abijõudu suvaliselt juhuslikesse kohtadesse, vaid rakendame seda seal, kus vajadus ja kasu on maksimaalne.  Samuti peame organisatsioonina õppima vabatahtlikke kaasama, pakkuma huvitavaid viise, kuidas inimene saab turvalisusse panustamisel abistada, ning ennekõike looma dialoogi nii ühingute kui ka üksikisikutega.

Igati oodatud on igasugune panus Eesti elu paremaks ja turvalisemaks muutmisse, olgu see siis trammi jooksnud pätipoisi kinnipidamine või naabri laokile jäänud muruniidukile tähelepanu juhtimine. Ilmselt on mingi vabatahtliku turvalisuse tagamise alge igaühes. Neil, kes soovivad seda tunnet rohkem realiseerida, soovitame politsei kodulehelt välja vaadata prefektuuri kontaktisik ja julgelt ühendust võtta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles