Marti Aavik: lõpetage porno import!

Marti Aavik Foto: Toomas Huik / Postimees

Lugesin eilsest Eesti Ekspressist, kuidas ajakirjanik Laura Mallene kirjeldab oma kogemusi inkognito Tallinnas Maxima kaupluses töötades. See ja varasemadki lehtedes ilmunud lood annavad aimu, miks tööstusajastul kogunes ja prahvatas tahmaste väsinud meeste vimm. Teenusteajastu sinikrae koondkujuks sobib supermarketi naistöötaja imehästi.

Kui kusagil tõstab töösuhte sildi all pead inimeste alandamine ja mõnitamine, olgu siis jupijumala või otseselt ettevõtja poolt, peaks ametiühing küll jalule tõusma. Kui näiteks kauplusetöötajad ütlevad ühekaupa, et nemad kardavad vägivallale ja seaduste rikkumisele vastu astuda, siis ongi kohane välja tuua ametiühingute vana sõnum: ühtsuses on jõud.

Ma ei usu, et kõik ettevõtted on ühesugused. Üks asi on palgatase, teine inimeste kohtlemine ja töökorraldus. Ega mölakalikku ümberkäimist teiste inimestega, olgu nad parasjagu kas või sinu alluvad, ole mõtet turukonkurentsiga õigustada. Ütleme ikka otse, et see on porno, mis Eestisse ei sobi!

Rääkisin mõni aeg tagasi ühe autojuhiga, kes veab poodidesse kaupa laiali. Tema jutt erinevustest oli väga huvitav. Saksa poes on tarnelepingus trahv isegi minutilise hilinemise eest ning veograafik on väga täpselt planeeritud. Eestlased ja soomlased nii karmid polevat, ent planeerivad samuti ja kaupa toonud autojuhil tavaliselt pikalt oodata ei lasta.

Mõnes teises kultuuriruumis seisvat aga autojuhid laojuhataja ukse taga elavas järjekorras. Paarikümne euro eest maitseaineid toonud mees lihtsalt ootab, kuni eelmised oma kaubast lahti saavad. Vahepeal näevad autojuhid, kuidas laojuhataja oma ülemuselt sõimata saab ning siis oma alluvaid hurjutab. Aeg läheb, palk tiksub, aga majandus ei taha kasvada. Ja kõigil on tuju paha!

Tihti kõlksutatakse, et kala hakkab mädanema peast. Tahaks öelda optimistlikumalt, et peaga saab asju ka paremaks teha. Ja ma ei pea peast kirjutades sugugi silmas räuskavat kupjasuud, vaid planeerimist. Mäletate, mida Toots rääkis? Sisteem!

Ma ei ole üldiselt suur ametiühingute fänn. Miks? Suurem jagu eesmärkidest, mis ametiühinguliikumistel vabrikutöö levimisel oli, on lääne ühiskondades saavutatud. Tihti võitlevad ametiühingutegelased ka ühiskonda kahjustavate soodustuste säilitamise eest, sest see on nende palgatöö, ehkki ehedat kirge ega mingit sisukat põhjust võitluseks pole.

Nimelt viimane asjaolu mulle suures plaanis ei meeldigi. Aga kui mõne ettevõtja jaoks on marksistlikud karikatuurid eeskujuks, kuidas oma rolli täita, siis on põhjust võidelda küll. Innukalt ja kirglikult! Ka vastavad ametnikud ei tohi sellise asja juures mökud olla.