Tagaotsitav Muammar Gaddafi karikatuuril Tripolis.

FOTO: SCANPIX

Demokraatia ebaedu võib muuta Liibüa ekstremistide baasiks.

Prantsuse päevalehe Libération esiküljel seisis eile «Liibüa nullaasta», kuulutades 1. septembri justkui ametlikuks päevaks, mil ülestõus Muammar Gaddafi vastu viimaks lõppes ja uus Liibüa riik alguse sai.

Gaddafi saatus on siiani teadmata, kuid endise diktaatori tabamisel ongi veel vaid sümboolne tähendus. Riigikord on muutunud ning redutav Gaddafi selle vastu enam ei saa.
Eile Pariisi kogunenud «Liibüa sõbrad» peavad leidma viisi, kuidas režiimimuutuse läbi teinud riigis verevalamine lõpetada ja lahkuda sealt nii, et algaks ülesehitustöö, mitte ühisest vaenlasest vabanenud poolte omavaheline arvete õiendamine. Viimane stsenaarium ei ole paraku välistatud ning see destabiliseeriks kogu piirkonda.

Huvitava nüansina tuleb eilsest Pariisi kohtumisest märkida, et osa Gaddafi varadest, mis Liibüa konflikti algul lääneriikides külmutati, antakse Liibüa uue valitsuse käsutusse. Kuid ainult osa. Osa jääb endiselt lääneriikidesse «külma». Võimalik, et nii püüavad lääneriigid hoida enda käes teatud hoobasid, et kui Liibüa uus režiim rahu saavutada ning koostööd teha ei suuda, jääks võimalus neid raha kaudu mõjutada.

Mitu vaatlejat on juba märkinud, et NATO jaoks oli Liibüa operatsioon eriti oluline seetõttu, et pikale veninud sõda Afganistanis on alliansi reputatsiooni ruineerinud. Kiirest ja edukast tegutsemisest Liibüas loodeti muu hulgas ka maineparandust, mis arvatavasti nüüd ka saadakse.

Siiski on juba kritiseeritud mitme riigi kehva valmisolekut sellisteks olukordadeks. Sest kui rünnak jääb katki seetõttu, et piloodil lõppesid lennutunnid või laskemoon, siis näitab see leebelt öeldes vähest ettevalmistust.

Põhisküsimuseks jääb siiski Liibüa ja seeläbi ka araabia kevade edasine saatus. Liibüa ülestõusnute edu, mitte enam sõjalises, vaid riigi ülesehitamise mõttes, mõjutab araabia maid haaranud rahutustelaine edasist arengut. Liibüa muutumine demokraatlikuks riigiks annaks julgustava signaali ka teistele režiimi vahetanud Põhja-Aafrika riikidele. Kuid see areng ei ole iseenesest mõistetav.

Paraku oleks naiivne arvata, et liibüalaste valikuks on vaid demokraatia tee. Kahtlemata on ka seal jõude, kes ei soovinud küll enam Gaddafit, kuid ei pea vajalikuks ka demokraatiat. Küsimus on selles, kui palju neid on ja kes neid toetavad. Demokratiseerimiskavade läbikukkumisel oleks Liibüa koos oma naftavarudega külluslikuks baasiks ekstremistidele.

Loodetavasti püsib üleminekunõukogu oma plaanide juures ja Liibüa inimesed saavad peatselt maitsta vabadust, mille eest nad võitlesid.