/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2011/08/31/729440t1h7ac4.jpg)
Täna lähevad lapsed jälle kooli. Suvi on läbi, vabadus on otsas, koolipink ootab. Kuid kas tegelikult peaks koolist nii mõtlema?
Juhtkiri: tuult tiibadesse aabitsakukele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas ei peaks me koolis nägema eelkõige võimalust tulevasteks vabadusteks, mida suudab enese ja teiste täieliseks hüvanguks kasutada vaid haritud inimene? Kuid eks selle teadmiseni jõudmiseks pea inimene küpsema ning kodusest eeskujust on selle mõistmiseks kõige enam kasu.
Eesti haridusmaastik on vastuoluline. Nii saavutavad Eesti õpilased küll näiteks PISA testis häid tulemusi, ent kui uuritakse õpilaste õnnelikkust ja rahulolu, siis nendega meie õpilased silma ei paista. Rahul pole tihti ka õpetajad – nõudmised kõrged ja koormused suured, kuid töötasu väike. Lisaks veel see, mida koolijuhid tihti rõhutavad: kool on ühiskonna väike mudel.
Probleemid, mis on ühiskonnas, on ka koolis. Lahendusi oodatakse aga õpetajalt, kes ju eelkõige peaks õpetama.
Nii tähendas masu koolide jaoks veelgi enam pingeid, sest õpetajad pidi muu kõrval leidma aega ja oskust toime tulla ka sotsiaalprobleemidega. Ent kui kotletist saab haridusküsimus ja õpetajast sotsiaaltöötaja, siis see tuleb ju hariduse ja teadmiste arvelt.
Paraku pole veel kõikide koolide jaoks kättesaadav ja tagatud psühholoogi või sotsiaalpedagoogi teenus. See on kindlasti üks teema, mis hariduselus vajab omavalitsuste suuremat tähelepanu ja võimaluste otsimist. Õpetaja tööks peaks ikkagi jääma õpetamine.
Loomulikult puutub ta kokku ka õpilaste probleemidega, elab neil kaasa, püüab neid lahendada, kuid siinkohal peab pedagoogile appi tulema tugistruktuur, et põhitöö ei kannataks.
Kuid väga murelikuks teeb asjaolu, et Eestis on haridusmaastik ka poliitilise võitluse tallermaa. Vähemalt Tallinna esimeste klasside laste vanemad jäävad ilmselt õudusega meenutama tänavust kevadet, mil nad haridusministeeriumi ja Tallinna linna omavahelises vägikaikaveos kaasa pidid lööma. Selline kiuslik tõlgendus, nagu tegi Tallinna linn, on muidugi otse uskumatu.
Et kevadel oli asi ainult poliitilises tahtes, tõestab kas või see, et Tartu suutis esimesse klassi mineku kenasti korraldada. Muidugi on ka võimalik, et asi on erinevate omavalitsuste haridusjuhtide tööoskustes ja teadmistes. Siiski on ilmselt kõigi Tallinna lapsevanemate soov, et tuleval kevadel säärane tsirkus ei korduks.
Õpetaja ja õpilased on koolis kõige tähtsamad. Nende ühine janu teadmiste järele olgu kooli pärisosa. Sest vaid nii saame me kõik loota, et homne tuleb tänasest parem ja targem.