Martin Mölder

FOTO: Erakogu

Politoloog Martin Mölder kirjutab, et presidendi valimine oli märk veelahkmest, kus ühel pool on IRL, Reformierakond, sotsid (ja nende valijad) ning teisel Keskerakond (ja nende valijad).

Peamine järeldus, mis paistab olevat esmaspäevasest presidendi valimisest tehtud ja valjemini kõlama jäänud, on rahulolevalt positiivne. Riigikogu on lõpuks täitnud selle funktsiooni, mida põhiseadus talle presidendi valimisega seoses annab. See on sümboolne märk ajaloolisest hetkest, mil Eesti poliitiline süsteem on saavutanud teatud küpsuse ja stabiilsuse. Eestil on järgmiseks viieks aastaks riigipea, kellega suurem osa erakondadest ja rahvast on rahul ning kes on võimeline Eestit väärikalt ja edukalt esindama.

Igasuguste poliitiliste sündmuste puhul on aga tihtipeale palju olulisem see, millest ei kõnelda ja mis jäetakse välja ütlemata. Sestap oleks sama tähtis siinkohal mõelda veel selle peale, millest praegu on valdavalt vaikitud, kuid mis ehk aitab paremini mõista seekordset valimist ja meie presidendi institutsiooni oma terviklikkuses. Seega: milliseid küsimusi ja teemasid ei ole enne ja pärast valimisi märkimisväärselt tõstatatud, kuid millele peaksime kindlasti mõtlema?

Esiteks võiksime mõelda selle peale, kas Ilves ikka oli parim võimalik kandidaat. Nagu hiljem teada oleme saanud, ei olnud ta esimest korda presidendiks kandideerides oma ametikoha suhtes just kuigi entusiastlik ning kandideeris vähemalt osaliselt antipaatia tõttu eelmise presidendi Arnold Rüütli suhtes.

Millised on Ilvese motiivid praegu? Veelgi enam – milliseid järeldusi peaks tegema mitte ainult sellest, et ainus vastaskandidaat ei esitanud end tõsiseltvõetava presidendina, vaid ka sellest, et enne valimist ei tekkinud isegi arutelu mitte ühegi võimaliku kandidaadiga seoses, kelle puhul oleks siiralt küsitud, et järsku oleks hoopis tema Eestile parem president?

Pigem valitses neljast erakonnast kolmes seisukoht «oleme olukorraga rahul, seega las jääb, nagu on». Neljas pidi meeleheitlikult esitama mõne kandidaadi üksnes selleks, et tal oleks kellegi poolt hääletada ning et erakond ei peaks valimise ajaks piinlikult riigikogu saalist välja kõndima.

Ning siit edasi: kas see näitab demokraatia küpsust? Demokraatia ei ole kunagi muutumatu staadium, mis tuleb saavutada ning pärast mida on kõik korras ja enam ei pea sellele mõtlema. Demokraatia on alati avatud ja dünaamiline protsess, mis peab ennast muutuvas sotsiaalses, majanduslikus ja tehnoloogilises kontekstis ümber defineerima. Loomulikult on Euroopa demokraatlike riikide ajaloos olnud palju suurema võimuga isikuid ja erakondi, kes on tunduvalt pikemalt oma positsioonil püsinud.

Ühe ja sama inimese või võimu kestvus võib sama hästi olla ka märk suhtelisest üksmeelest. Sellega koos peab aga eksisteerima ka sisukas avalik arutelu selle konsensuse ja võimalike alternatiivide üle. Kui pole millegi üle arutleda, kui puuduvad tõsiseltvõetavad alternatiivid, siis võivad sellised valimised olla samamoodi märk demokraatia nõrkusest.

Kolmandaks võiks mõelda, mida näitas toimunud valimine jõujoonte kohta Eesti poliitikas. Kuigi me ei saa kunagi täpselt teada, kes kuidas esmaspäeval riigikogus hääletas, viitavad tulemused ja nendele eelnenud seisukohavõtud (lisaks meie parteipoliitika üldistele loogikatele), et meie erakondade sees ja eriti nende vahel võivad seisukohad ja arusaamad vägagi jäigalt kinnistunud (või kinnistatud) olla.

On välja kujunenud ikka ja jälle esile kerkivad kaks leeri, kellevaheline piir on suhteliselt ületamatu. Vastasseisud ja lahkarvamused on vältimatud, aga kui need jooksevad kogu aeg samu jooni pidi, siis ei tooda see enam elutervet arvamuste paljusust, vaid ärapanemisele taanduvat tumma vastandust.

Neljandaks peaksime rohkem ja mitte ainult nüüd, vaid ka kogu järgmise ametiaja jooksul ning ka edaspidi mõtlema meie presidendi institutsioonist tulenevate võimaluste ja selles positsioonis kasutatavate ressursside üle.

Meie presidendi ehk üheks olulisemaks ressursiks riigisiseselt on tema ligipääs ja positsioon tähelepanu keskpunktis. Olulisim sellel ametikohal on võimalus rääkida ja saada kindlasti kuulatud ning seda võimalust ei tohiks alahinnata. Kõik muutused ühiskonnas saavad alguse ideedest, mis kuskilt levima hakkavad, kinnistuvad ja seeläbi inimeste käitumist suunavad.

Siinkohal on oluline vahe, kas rääkida sellest, mida me kõik niikuinii juba teame või kuulda tahame – mis piirjuhul ei muuda midagi ja pigem kinnistab juba harjumuspäraseid mõttevorme või müüte. Teine võimalus on rääkida sellest, mis avaks silmi, juhiks tähelepanu nähtamatuks tehtud või märkamata probleemidele, rebestaks meie eelarvamusi nii, et need peaksid üritama ennast uut ja paremat moodi kokku õmmelda.

Oluline osa demokraatiast on arutelu, mis tooks leidlikult esile probleeme (sest neid on alati) ning millega kaasneks Eesti inimeste kollektiivseid huvisid arvesse võttev, teadmistel ja mitte uskumustel põhinev arutelu võimalike lahenduste üle. Kuigi meie president otseselt poliitikat teha ei saa, on tal seega võimalus vormida seda konteksti, milles meie poliitika toimub. Ning sageli ja pikemas perspektiivis võib just see otsustavaks osutuda.

Seega, rääkida seekordse valimise puhul ainult või peamiselt ajaloolisusest ja demokraatia küpsusest oleks võib-olla natuke liig. Või vähemalt oleks see kiirustatud ülepakkumine. Pigem oli see märk teatud mugavusseisundi saavutamisest, kus ühelt poolt oli – ja on ka eeldatavasti järgmised viis aastat –  erakondadel (sest see oli ennekõike nende, mitte Eesti inimeste valik) presidendiks inimene, kes paigutub ilma suuremate probleemideta valitseva poliitilise konsensuse piiridesse ega hakka seda kõigutama või ebamugavatest, kuid ehk vajalikest kohtadest õõnestama.

Ning samuti oli see järjekordne märk veelahkmest Eesti poliitiks, kus ühele poolele jäävad kindlalt IRL, Reformierakond, sotsid (ja nende valijad) ning teisele poolele Keskerakond (ja nende valijad).

Ehk peaks toiminud valimise valguses just selle peale mõtlema ning tegema seda ühtede samal ajal toimunud erakonnasiseste valimiste kontekstis, mis nii mitmeski mõttes olid palju olulisemad – seal oli midagi ka reaalselt kaalul.