L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Katrin Pihor: kas teadustöö jätab Eesti ettevõtjad tööjõuta?

Katrin Pihor
Katrin Pihor: kas teadustöö jätab Eesti ettevõtjad tööjõuta?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Katrin Pihor
Katrin Pihor Foto: Praxis

Praxise hindamisekspert Katrin Pihor küsib, miks ei suuda Eesti kõrgkoolid pakkuda Eesti tööstusettevõtetele nende vajadusi rahuldavaid spetsialiste.

Üha sagedamini kuuleb ettevõtetelt nurinat, et kõrgkoolides üliõpilastele jagatavad teadmised on oma sisult liiga akadeemilised ega paku neile vajalike oskustega tööjõudu. Hea näide on siin hiljuti Praxise ja Tartu Ülikooli koostöös valminud energeetika tööjõu uuring, mille tulemused kinnitasid ettevõtete rahulolematust tööturule tulevate kõrgkoolilõpetajatega. Energeetikaettevõtete hinnangul jääb kõrghariduse õppekavades vajaka praktikast ja teadmiste rakendamise oskuse arendamisest. Sageli jääb õpitu elukaugeks ja abstraktseks. Samalaadseid kaebusi on olnud kuulda nii infotehnoloogiaettevõtetelt kui ka masinatööstusest.

Need etteheited ühtivad ka kõrghariduse omandamise kõrvalt töötavate tudengite endi hinnangutega. Töötavad tudengid ei ole rahul õppe kvaliteediga, leides, et see on «liiga akadeemiline» ega arenda piisavalt oskusi. Ollakse kriitilised õppemeetodite suhtes – liiga palju on passiivset loengupidamist, võimalusi nii omavahel kui õppejõududega aktiivselt arvamusi ja kogemusi vahetada aga napib.
Miks siis ei suuda Eesti kõrgkoolid pakkuda Eesti tööstusettevõtetele nende vajadusi rahuldavaid spetsialiste?

Kõrgkoolide esindajatega vesteldes selgub, et põhimõtteliselt tunnistatakse vajadust vastata paremini tööturu ootustele. Iseasi on, kuidas see põhimõte praktikasse rakendub. On väga häid näiteid, kus koostöö ettevõtetega toimub (peamiselt küll struktuurifondide toel), näiteks mitmed õppekavad TÜ Viljandi kultuuriakadeemias või Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli bioõppekavade ettevõtlusõpe.

Samal ajal kohtab ka suhtumist, et ülikoolide eesmärk ei olegi pakkuda tööturule valmis spetsialiste, vaid arendada kõrgekvaliteedilist maailma tipptasemel teadust. Samuti rõhutatakse: «Meie lõpetajatest ei ole keegi tööta jäänud.» Ent kui mingil erialal on lõpetajaid vähe ja ettevõtetel ei ole teist valikut, siis leiavad tõepoolest kõik kõrgkoolilõpetajad töö.

Veelgi enam, energeetikas värbavad ettevõtted  töötajaid juba teiselt kursuselt, kui põhiained – teoreetiline füüsika, keemia, kõrgem matemaatika – on läbitud. Sama seis valitseb ka näiteks infotehnoloogias. Küüniline kõrvalseisja võib sellest järeldada, et edasine õpe ei olekski justkui vajalik – tööturg tunnistab nende õppurite teadmised ja oskused  juba piisavaks.

Vähest motivatsiooni õppe kvaliteediga tegeleda peegeldab ka kõrgkoolide rahastamine. Nii näiteks tuleb TÜ loodusteaduskonna eelarves ligi 80 protsenti tuludest teadusuuringutest ja -projektidest, õppetegevusest saadav tulu jääb vaid 20 protsendi ringi. Ka TTÜ loodusteaduste rahastamise struktuur on sarnane: ligikaudu kaks kolmandiku rahastusest pärineb teadustegevusest ning kolmandik või veidi vähem õppetegevusest.
Sotsiaal- ja majandusteaduskondade puhul on suhe aga vastupidine. See on märk sellest, et tugeva teadusorientatsiooniga valdkondades tuleks läbi mõelda motivatsioonitegurid, mis sunniks kõrgkoole rohkem tegelema ka tööturu väljakutsetega õppetöös. Sotsiaalteadustes teeb siin omad korrektiivid turg – kõrgkooli atraktiivsust kajastav õppurite arv ja nendega kaasas käiv rahavoog sunnib kõrgkoole pingutama õppekava kvaliteedi nimel. Viimane on  tihedalt seotud õppekava lõpetajate väljavaadetega tööturul.

Ka akadeemilise karjääri kujundamisel keskendub kogu maailm ennekõike teadussaavutuste väärtustamisele, praktilist panust hinnatakse sageli vaid omandatud patentide kaudu. Eesti avalik-õiguslike ülikoolide kvaliteedilepe rõhutab õppejõudude ja teadustöötajate ametikohtadele seatavate nõuetena teadus- ja arendustööd ning õppetöö kogemust ja metoodika valdamist, kuid ei maini kordagi õppejõu koostööd tööandjatega.

Ülikoolide tasandil on mindud veelgi spetsiifilisemaks – ette on nähtud teadustöö nõutavad mahud, publikatsioonide arv, magistrantide/doktorantide juhendamised, kuid ettevõtlussektor on jällegi jäetud tähelepanuta. Seega ei motiveeri praegune akadeemiline karjäärimudel kuidagi koostööd ettevõtetega ja on mõistetav, et õppejõudude prioriteediks on teadusliku kõrgtaseme arendamine. See omakorda eeldab tänapäeva teadusmaailma tihedas konkurentsis spetsialiseerumist kitsale uurimisvaldkonnale.

Energeetikasektori näitel eeldavad ettevõtted seevastu ülikoolilõpetajatelt peale heade teoreetiliste teadmiste ka võimet lahendada praktilisi probleeme, oskust teoreetilisi teadmisi praktikas rakendada.
Ettevõtete igapäevane arendustöö ja selle kaudu sündivad innovaatilised lahendused ei eelda sageli tippteadust, vaid oskust leida uusi, tõhusamaid kombinatsioone olemasolevate lahenduste hulgast. Ettevõtete huvi õppe kvaliteedi arendamisesse panustada on aga sageli seotud võimalusega niigi väheste üliõpilaste hulgast parimad oma ettevõtetesse tööle värvata.

Seega ilmneb märkimisväärne vastuolu kõrgkoolide motivatsioonitegurites ja ettevõtete vajadustes. Paraku ei tea keegi, kui palju ja millise tasemega teadust oleks vaja, et säiliks tasakaal teaduspõhise õppe ja teadmiste praktilise rakendamise oskuste vahel. Ehk olekski Eesti kontekstis, kus ressursse – eriti inimesi – napib, vaja kujundada teaduse ja kõrghariduse rahastamist erinevatest eesmärkidest tulenevalt erinevate kriteeriumide alusel. Mõlemad rahastamise tasandid oleks ühtmoodi vajalikud ja väärtuslikud, kuid nende tulemuslikkust hinnataks eri alustel.

Teaduslikku kõrgtaset võiks eesmärgiks seada üksikutes prioriteetsetes valdkondades, teaduse tippkeskustes, kus kvaliteedimõõdikuks ongi ennekõike teaduslikud tippsaavutused, nii nagu see juba toimib. Need oleks ka valdkonnad, kus Eestit tunnustataks maailmas ning mille ümber koonduks ka Eestis pakutav rahvusvaheline magistri- ja doktoriõpe. Nendes valdkondades suudaksime pakkuda atraktiivseid õppekohti ja võimalust jõuda maailma teaduse tippu.

Teistes valdkondades oleks aga esmaeesmärk katta Eesti ühiskonna vajadused. Nendes valdkondades peaksime ausalt tunnistama, et maailmatasemel tippteadust ei suuda me arendada, kuid ühiskond vajab vastava valdkonna kõrgharidusega spetsialiste.

Siin võiks rahastamiskriteeriumid väärtustada enam tööturu vajadustele vastavat kõrgharidust ning teadustöö panust Eesti ühiskonna vajaduste rahuldamisel. Nendes valdkondades ei eeldataks maailmatasemel tippteaduse võimekust, vaid Eesti unikaalsete kogemuste ja spetsiifika vahendamist teadusmaailmas. Õppejõudude karjäärimudelis hinnataks teadustöö kõrval ka enam praktilist kogemust ja koostööd ettevõtetega. Teadusliku tipptaseme areng toimuks nendes valdkondades kooskõlas ettevõtlussektori küpsemisega. Valdkonna rahastamispõhimõtted oleks selgelt suunatud kõrgkoolide ja ettevõtete koostöö arendamisele ja toetamisele.

Loomulikult tuleb läbi mõelda, kuidas luua sild kahe prioriteetse suuna vahel. Kiire tehnoloogiline areng eeldab dünaamilist teadusmaailma – üles võivad kerkida uued perspektiivikad valdkonnad, uued tippkeskused,  ettevõtete vajadustest võivad tuleneda unikaalsed uurimissuunad ning rahastamisskeemid võiks neid võimalusi arvesse võtta.

Eesti arenguks on oluline nii tippteaduse arendamine valitud valdkondades kui ka Eestis tegutsevatele ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu pakkumine. Ideaaljuhul võiks need kaks suunda liikuda käsikäes, kuid see seab mõlemale poolele väga kõrgeid nõudmisi.

Seni kuni meie ettevõtted ei ole saavutanud suurust ja kapitaliseeritust, mis võimaldaks uusi teadussaavutusi katsetada ja praktikasse rakendada, peaksime tippteaduse arendamise kõrval pöörama enam tähelepanu ettevõtete praeguste vajaduste rahuldamisele. See omakorda eeldab, et koostööd ettevõtetega väärtustataks enam nii kõrgkoolide rahastamisskeemides kui ka õppejõudude karjäärimudelis.

Märksõnad
Tagasi üles