Ahto Lobjakas: kontakt maaga

Ahto Lobjakas. Foto: .

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et olukord, kus majandus rebeneb õmblustest ja rahamaailma füüsikaseadused enam ei toimi, meenutab uueks Suureks Pauguks valmistuvat universumi.
 

Mõnikord tundub, et sotsiaalne organism, aja poolt organiseeritud inimene, näeb mingi meelega kaugemale ette kui igaüks meist üksikult. Tundub, et kogu viimase kümnendi triiv ökoeksistentsi poole pole mitte liikumine teadvuse kõrgema tasandi suunas, vaid ettevalmistus olemisjärgu madaldumiseks. Võib-olla isegi barbaarsuse naasmiseks, sõltuvalt asjade käigust, aga kindlasti löögiks, mida ühiskondlik alateadvus üha kasvava pääsmatustundega ootab.

E-ainete väljajuurimise ja koduaia kultiveerimise tagant paistab utilitaarne taastutvumine kõpla ja labidaga, taasharjumine maalähedase olemisviisiga, milles juurte juurde naasmist ei dikteeri mitte teadlik valik või eelistus, vaid brutaalne vajadus.

Selline mehhanism, kui ta olemas on, rajaneks samal loogikal või inim­psüühika fakulteedil, mida eelmisel sajandil vähem või rohkem vihjamisi sedastasid oma teostes inglise kirjanikud Evelyn Waugh ja Graham Greene. Mõlema terav esiplaan teenis aeglasemate, ürgsemate rütmide kaardistamise huve, seda kõige reljeefsemalt «vähem­aretatud» (ajaloost johtuvalt tunneme seda verbi passiivsena, «kõrgemates» kultuurides domineerib aktiivne moment, näiteks ingl breeding) ühiskondades Adenist ja Abessiiniast Libeeria ja Mehhikoni.

Äärmuseni viiduna toimib sama mehhanism  J. G. Ballardil, kellel kõik ühel või teisel viisil taandub meis eelajaloo kirikukellana löövale kõigusoojaste pulsile; ja rütm, millest hargnevad kõik ülejäänud, on päikese tõus ja langus taevavõlvil. Ka Waugh’ kõige traagilisem tegelane lõpetas hallutsinatoorses Lõuna-Ameerikas.

Ülejäänud maailm ei näi eriti pingutavat, et seda muljet hajutada. Mida aeg edasi, seda enam tugevneb atavistlike algete mõju (hilis)nüüdisaja inimese tähemärgile. Keskkond on kollapsi serval, püsti hoiab seda vaid suutmatus valida viimaste õlekõrte vahel. Maailmamajandus rebeneb õmblustest, rahamaailma füüsikaseadused on lõpetanud toimimise ning kogu situatsioon meenutab uueks Suureks Pauguks valmistuvat universumit.

Nüüd on hakanud tükke langema ühiskonnakorra vankri küljest. Mässud Inglismaal annavad märku sellest, et rikkis riikide kõrval kujutavad endast tsivilisatsiooni jaoks hoopis suuremat probleemi rikkis ühis- ja kogukonnad.

Tee antiutoopiasse, tuleb välja, pole sillutatud mitte ideede, vaid nende puudumisega. Poola mõtleja ja dissident Jacek Kuron diagnoosis kunagi kommunismi kokkuvarisemisele järgnenud olukorra universaalse, üleüldise haardega motivatsiooni kriisina: «Puudu on ideedest, mis haaraksid mõistusi ja südameid, [ideedest], milleta tsivilisatsioon ei saa eksisteerida.»

Nüüd on see diagnoos kogu «tsiviliseeritud» maailmale. Sama käib pessimistlikumate idaeurooplaste hoiatuste kohta, et üks peamisi kommunismi kollapsi õppetunde oli näidata, kuivõrd kerge on inimkonna (või selle osade) tagasivajumine barbaarsusse. Ja seda mitte ainult tegudes, endises Jugoslaavias, vaid ettevalmistava pinnana poliitiliste eliitide panustes ja harjumustes.

Tagantjärele tunduvad toonaste Kassandrate mõttekäigud kõike muud kui liialdusena. Tänapäeva demokraatia hälli Inglismaad raputanud tänavarahutused tõstatavad küsimuse sotsiaal­se disemantsipatsiooni, ühiskondliku tagasilanguse võimalikkusest.

Süüdistada asetleidnus «mustade» getokultuuri ülevõtmist «valgete» poolt (nagu seda skandaalselt tegi briti ajaloolane David Starkey) või ebapiisavat «moraali» (poliitiline tingrefleks) tähendab metsa ignoreerimist puude taga. Need on sümptomid, mille taga on suuremad sümptomid, mille taga on omakorda protsessid, millest sotsiaalteadustel on tänini palju vähem aimu kui luuletajatel või proosakirjanikel.

Võib-olla ka vähem kui ajaloolastel, kes teatavasti tegelevad hästiunustatud vanaga. Inglismaa on oma ajaloos tundnud langemist barbaarsusse. Kõige drastilisemalt siis, kui sissetunginud saksid (meie sakslaste esionud) ja anglid (teiste seas) hävitasid 5.–6. sajandil rooma-kelti elukorralduse, et siis kristianiseerununa ise mõni sajand hiljem taanlaste ja teiste skandinaavlaste rünnakute alla langeda.

«Mustade» kõrval võiks nii sama hästi süüdistada teutooni verd, mida juba Tacitus kirjeldas metsiku ja ekstsessidele kalduvana. Ja mediteerida asjaolu üle, et mäsu ei laienenud Šotimaale ega Walesi. Aga seegi tähendaks vaid intellektuaalset žongleerimist, paremal juhul antiutoopiatesse viivate radade kaardistamist. Kui langeme tagasi, siis sinna, mis on meie jaoks loomulik, mis on meie loomuses.

Inglise mäsu juures on peast mädaneva kala lõhn, sest tegemist on meie ajastu ühe «arenenuima» ühiskonnaga. Kõige enam avatud üleilmastumisele, on Albion ka kõige vastuvõtlikum viimase patoloogiatele. Tema avalik sfäär on atomiseerumas, kultuur (oma allosas) samas tasalülitub ehk homogeniseerub (parafraseerides veel üht postkommunistlikku ühiskonnafilosoofi Vladimir Tismaneanut). Aga jällegi on arusaamise ja pilguselguse jäme ots kirjanike käes. Ballardi «Kõrghoone» (1975) algab geniaalse düstoopliku hüperbooliga: «Hiljem, oma rõdul koera süües, mõtiskles dr Robert  Laing ebatavaliste sündmuste üle, mis olid tema gigantses kortermajas möödunud kolme kuu jooksul aset leidnud.»

Veel arhetüüpsem näide kaose potentsiaalist meis ning meie potentsiaalist kaoses on Anthony Burgessi Alex «Kellavärgiga apelsinis». Selles plaanis olid inglise rahutused otstarbeta ühiskondliku tooraine mäss, mida enam ükski ideoloogia ega mütoloogia pinnal ei hoia ning mis sellisena langeb välisjõu surveta ürgsemate rütmide küüsi.

Taandarengu retseptid erinevad muidugi kultuuriti. Suvepäikesest maha surutud Itaalia talla all, näiteks, on lihtne ette kujutada harmoonilisemaid teid tagasi tulevasse minevikku. Päikese võim trumpab igapäevase neljatunnise siesta ajal rituaalselt ja hävitavalt üle raha oma.

Itaalia majandus pole kasvanud viimased 20 aastat, lubades ühiskonnal üht jalga minevikus järele lääbata. Ristiusueelsete sugemetega pühakupidustustel kantakse pabermassist kujusid, mille valmistamise saladusi antakse kiivalt edasi isalt pojale. Emalt tütrele antakse teadmisi sellest, kuidas valmistada tainamägesid, kõikvõimalike friteeritud hõrgutiste alus­ainet. Maal valitseb reaalsus, mida linnades pole veel jõutud unustada. Paradoksaalselt tähendab see, et progressi tagasikäik võib siin toimuda kontrollitumalt, kogukondsemalt, orgaanilisemalt vanade liistude juurde naasmisena.

Eesti on segu neist kahest ideaaltüübist. 500 aastat luterlust ja Nõukogude võimu on kahe peale palju sildu põletanud, aga väikelinnade, alevike ja ehk ka põldudele tekkinud magalate psühholoogias on aspekte, mis ilmselt olnuks äratuntavad Läti Henriku ja ta jumalasõna levitanud ametivendade jaoks 800 aastat tagasi.

Taandarengu peamised ohvrid on need, kes on oma usu ja lootuse investeerinud sellesse kvintessentslikult ­euroopalikku projekti, mida tuntakse Eestis «kodanikuühiskonna» nime all. See mõiste säilitab siiski liialt tajutava sideme võimuga. Inglise civil society tähistab oma asju ajavate vabade inimeste «ruumi», kus neid ei seo ei veri ega usk, vaid võimu aupaklik distants. Sellised inimesed – nimetagem neid liberaalideks – on igasuguse taandarengu esimesed ohvrid, sest nende olemasolu on kaost vältimatult ekspluateerivate «autokraatlike eksperimentide» (Tismaneanu ennustus) peamine takistus.

Et me oleme selliste eksperimentide poole teel, on ilmne igaühe jaoks, kel silmi nägemiseks. Jälgimistehnoloogia pealetung, tugevnev kontroll inimeste ja nende liikumise üle, kommunikatsioonivahendite anastamine võimude poolt (näiteks mobiilivõrkude sulgemine eriolukordades), ajakirjandusvabaduse ahendamine – kõik need on üksiti ehk möödapääsmatuina tunduvad (vastu)meetmed, aga kokkuvõttes kogum «mikrotehnoloogiaid», mis vaid ootab kellegi karmi kätt.

Heidegger, vaadates tagasi Hegelile ja Nietzschele, on osutanud, et valgustusajastu inimesele rajatud väärtuste ja maailma suurim nõrkus on tema paigalseisev kaitseasend. Iga kord, mis seab mõõdupuuks inimese, peab arvestama tema intellektuaalsete, moraalsete jm piirangutega, orienteeruma keskmisele, kaitsma keskmist. Koos kõige «vastalise, kurja ja vale» tõrjumisega suletakse end edasiliikumisele, arengule, olemise jõule. Kõik, mis seisab paigal, kukub lõpuks kokku.

Võib-olla märgib metafüüsika, kehastunult valgustusajastu ja tänapäeva Euroopa hääbuvatesse ideaalidesse, kõrgpunkti inimese sõjas entroopia vastu?