Mihkel Mutt: Eesti mäng – pastor ja pajats

Võitja on selgunud. Indrek Tarand õnnitleb taas presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilvest. Foto: SCANPIX

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et õigus on neil, kes ütlevad, et presidendivalimised kipuvad olema aseaineks, Eesti saatust kujundavad probleemid on mujal.
 

Mul on üks muidu väga tark tuttav, tõeline diip, kes aga meie kohalikke asju eriti pingsalt ei jälgi. Ta arvas kuni viimase ajani, et «Eesti mäng» (see pealkiri jäi aeg-ajalt silma) tähendabki presidendivalimist!  

Kahju, et pole kihlveokontoreid. Tagantjärele võib rääkida mida tahes. Aga mina arvasin tõesti, et Ilves küll valitakse ära, kuid maksimumi hääli ta kätte ei saa. Inimloomus on juba kord niisugune. Ikka leidub neid, kes arvavad, et «x on päris hea küll, aga kuna kõik on tema poolt, siis mina olen nimelt vastu, põhimõtte pärast, las ma natuke käristan seda nende üldist harmooniat» jne. (Üks säärane oli ju Indrek Tarand ise!)

Kusjuures «reeturlust» (tahaks siia koguni topeltjutumärgid panna) võis tulla mõlemalt poolt. Tarand ütles viimases debatis, et tal on kümmekonna koalitsioonipartei liikme hääled taskus, ta olevat nad ära rääkinud. Aga kas ta sellele ei mõelnud, et ka kõik keskerakondlased ei pruugi distsipliini järgida? On ju hakatud kõnelema uuenevast Keskerakonnast, nii et ka nende fraktsiooni liikmed võivad muutuda «objektist subjektiks». Teoreetiliselt on võimalik, et kummalgi pool oli kakskümmend kuus (!) ülejooksikut. Eks ole, pealtnäha jääb mulje, et kõik toimus lihtsalt ja ladusalt, aga tegelikult oli sisedraamasid oh kui palju. Kahjuks me ei saa seda teada.

Ilmselt on tagantjärele kõik rahul. Ilves on rahul nagu ikka inimene, kelle töölepingut pikendati. Pealegi – ta pole enam noor, ja nüüd jätkub tööd vist peaaegu täpselt päevani, mil tema sünniajaga isik võib pensionile jääda, Tähendab, et ei teki probleemi, kuidas «kommunaalid» tasuda, ning haigekassakaardi pärast pole samuti tarvis muretseda.

Savisaar näitas, et tal on veel püssirohtu vägevate intriigide punumiseks.

Meedia sai palju ainet.

Välismaal nähakse, et meil oli mitu kandidaati, aga järjepidevus säilis, järelikult demokraatia toimib.

Indrek Tarandki peaks olema igati rahul, sest ta sai end järjekordselt näidata, mängis suurt mängu ja on vaieldamatult üks selle aasta enim kõneldud persoone. Aga see ongi vist tema motivatsioon. Raske uskuda, et ta päriselt lootis Kadriorgu jõuda. (Arvan, et kui mingi ime läbi oleks jõudnud, oleks varsti kahetsema hakanud.) Ta võib edaspidi kirjutada visiitikaardile «presidendikandidaat».

Kas Kadriorus muutub edaspidi midagi? Presidentaalsetes riikides on president sageli oma teise valitsusperioodi ajal julgem kui esimesel. Esimene ongi nagu ettevalmistus teiseks, et siis oma reformid läbi viia. Ilvese puhul on raske midagi ennustada. Mul jäi teda vaadates vahel tunne, et kui teda poleks teist korda valitud, ega ta väga poleks kurvastanud. Ta on säärase fatalistliku hoiaku omaks võtnud. Aga mine tea, vaga vesi, sügav põhi. Pealegi on ta mulk, see tähendab jäärapäine.

Kui kuulata presidendile avalikkuses esitatud pretensioone, siis jäi mulje, nagu peaks too olema peekonsiga, kes ühtlasi jookseb nagu sälg, tirib koormat nagu härg, lüpsab nagu iisraeli lehm ja annab ilusat villa nagu meriinolammas. Kes seda suudaks! Hea, kui ta mõnelegi neist nõudmistest vastab. Vähestel õnnestub olla hommikul kirikus pastor, õhtul simmanil pajats. Mina tahan enam-vähem samasugust presidenti nagu teistel tsiviliseeritud riikidel, ainult natuke paremat.

On räägitud minimalistlikust presidendist. Minu silmis tähendab see eelkõige seda, et teda ei tule häbeneda, sest ta teab, kuidas mingis olukorras toimida. Eelistan siin päris kindlasti konservatiivset formaati. President peab olema soliidne ja lugupidamist äratav isik igapidi, seadusemees ja riigikodanik. Tema juuresolekul peavadki väiksed lapsed suu ammuli vaatama jääma ning vanemad inimesed häält tasandama. Presidendi toimimine peab olema prognoositav. (Ettearvamatus on üldjuhul miinus. Parem vanakurat, keda sa tunned, kui vanakurat, keda ei tunne jne. Siinkohal võib mulle president Merit nina peale visata, aga erand kinnitab siiski reeglit.)  

Kõik, mis üle selle miinimumi, on juba kingitus. Ilvesel on mitu head omadust, millega me oleme võib-olla ära harjunud ja mille puudumist märkaksime alles kellegi neljanda-viienda puhul. (Muide, mõelgem oma uue iseseisvusaja kolmele presidendile vidukil silmi, ja me näeme, et neis on siiski palju sarnast. See mulje sugeneb ilmselt sellest, et neis kõikides on üht väga olulist omadust – nimelt riigimehehoiakut.)

Seoses sellega tuleksin korraks eelnenud debattide juurde. Loomulikult on televisiooni tähtsus poliitikas üha kasvanud. Aga me ei tohiks siiski täielikult selle lõa otsa sattuda ning võtta kõike üksnes «kiired küsimused, kiired vastused» võtmes. Nobe reaktsioon kaamera ees on kiiduväärt, vaimukad repliigid on nauditavad jne, aga need pole kaugeltki ainsad ega mitte ka peamised kriteeriumid, mille järgi hinnata kellegi sobivust presidendiks. Vastasel korral oleks kahtlemata parim kandidaat Linnar Priimägi.

Minu arvates võib tulemusega rahule jääda. Aga mõistagi on õigus neil, kes ütlevad, et presidendivalimised kipuvad olema aseaineks, Eesti saatust kujundavad probleemid on mujal: rahvastiku järelkasv, ka võõraste inimeste loomupärane hoolivus üksteisest ja sellest tulenev ühiskonna sidusus, eliidi suurem vastutustunne rahva ees ja alandlikum meel ning rahva lugupidamine oma eliidist.