Järgmised viis aastat teenib Eestit presidendina Toomas Hendrik Ilves
Juhtkiri: teine võimalus
30. august 2011, 00:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veidi vähem kui viis aastat tagasi (23. septembril 2006) valis valimiskogu Toomas Hendrik Ilvese vabariigi presidendiks. Hoopis teises õhkkonnas ja teistsuguste meeleoludega kui praegu.
Toona kirjutasime Postimehe juhtkirjas: «Uuel presidendil on suur toetus ning ühiskond lausa januneb pööret «juriidiliselt korrektselt» asjaajamiselt ka moraalselt korrektsele asjaajamisele.»
2007. aasta parlamendivalimised seisid ees ning presidendile ennustati keerulist aega seetõttu, et iga tema kriitilist sõna tõlgendanuks erakonnad valimiskampaaniasse sekkumisena, ent ütlematajätmist tajunuks rahvas moraalse taganemisena. Võtke hetk aega mõtlemiseks, mis on viie aastaga Eesti õhustikus muutunud.
Ilvese algavasse teise ametiaega mahuvad tema presidendiks oleku kolmandad parlamendivalimised. Kas teda säästetakse siis süüdistustest parteipoliitikasse sekkumise kohta, saame näha. Küll aga öeldakse tavaliselt, et teisel ametiajal on president igatepidi vabam, sest tagasivalimine teda enam muretsema ei pane.
President Ilvese nädala eest esitatud teese lugedes peaks olema äärmiselt lennukas fantaasia, et pidada seda tingimusteta kummarduseks praegusele valitsuskoalitsioonile. Ometi toetas ta jätkamist presidendina enam kui 2/3 riigikogu liikmetest. Me oleme kaks aastakümmet kord tõusva, kord raugeva innuga vaielnud, mil moel Eestis presidenti valida tuleks, ent eile juhtus esimest korda, et üks kandidaat saavutas esimeses valimisvoorus 2/3 enamuse, mida põhiseadus nõuab. Meil pole mingit kohustust nimetada seda eufooriliselt demokraatia küpsuseksami sooritamiseks vmt, ent veel vähem on põhjust paranoiliseks vandenõude otsimiseks. Asja õige nimi on demokraatlikult valitud parlamendi suure enamuse otsus.
Seekord valimistel teiseks jäänud Indrek Tarandi agendast peaks vabariigi president kindlasti üle võtma naiste julgustamise teema. Palgalõhe ja sooline ebavõrdsus laiemalt on Eesti häbiasi, ent teisalt võime siin näha üht valdkonda, kus saame teha Eesti nii suuremaks kui ka paremaks. Terve hulk probleemi juuri on inimeste peas ning presidendil on võimalusi muuta nii meelsust, käitumistavasid kui ka reegleid.
Ilvesele on antud teine võimalus teenida Eestit presidendina. Selle ametiaja algust ei saada sama ülevoolavad ootused kui esimest, ent avatud ja sõbralikku meelelaadi ootame ometi.
Üksiti on presidendil mitte lihtsalt võimalus, vaid kohustus veenda meid kõiki, et ausa ja läbipaistva asjaajamise nõue kehtib igaühele ning leiab järgimist nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis.