Argo Ideon: Keskerakonna valikud

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Edgar Savisaar sai Keskerakonna esimehe valimistel 59 ja Jüri Ratas 41 protsenti häältest. See kõneleb suurest toetusest muutustele parteis, mida Ratas soovis ellu viia. Räägib sellest, et peaaegu pool erakonna aktiivseid liikmeid, kes valiti kongressi delegaatideks, pole rahul Savisaare kursiga ja vana moodi jätkamisega. Ilmselt kõneleb see ühtlasi, et Savisaare müütiline poliitikuaura on paljude tsentristide silme ees hajuma hakanud ning nad mõtlevad teistsugusele tulevikule.

Kuid liiga lihtne on öelda, et seda tasavägist tulemust pole Savisaarel võimalik ignoreerida ja ka tema peab parteis hakkama muutusi ette valmistama. Tõsiasi on, et Jüri Ratas jääb hoolimata enam kui 600 delegaadi toetusest esimehekandidaadina nüüd Keskerakonna juhtimisest lihtsalt kõrvale. Ta pole esimees, ta pole juhatuses (kuhu Ratas ei kandideerinudki, et mitte jätta muljet, et ta ei võta esimehekonkurentsi tõsiselt). Kõige olulisem positsioon erakonnasiseses hierarhias on Ratasel partei omavalitsuskogu esimehe ametikoht. Muidugi on ta ka riigikogu aseesimees – vähemalt mõnda aega.

Keskerakonna juhatus on samuti Savisaare haardes. Seal on vaid kolm parteilast, kes on avalikult olnud Jüri Ratase toetajate leeris: viimase isa Rein Ratas, Ain Seppik ja Deniss Boroditš. Opositsionääridel on seega peale sõnadetegemise vähe võimalusi tsentripartei otsuseid mõjutada. Hoopis vähem, kui häältevahekord 59:41 seda mõista annaks.

Peale selle on Savisaar äsja läbi surunud partei põhikirja muudatuse, mis annab talle võimaluse dissidente hõlpsalt parteist välja visata. Piisab ainsast korrast «valesti» hääletamisest. Laupäeval hääletuse eel korraks leebemat palet näidanud ja kõiki «minu inimesteks» kutsunud parteijuht andis tegelikult ka oma kõnes selgelt teada, mismoodi asjad on: mingeid fraktsioone parteis ei sallita, on ainult need, kes on keskerakondlased, ja need, kes ei ole.

Seega on valikuid Keskerakonna tulevikuks mõne aasta perspektiivis peamiselt kaks: osa opositsionääre langeb veelgi selgemalt põlu alla (sellest andis aimu ka üpris lahtine tekst nende aadressil kongressi kõnepuldist) ja on sunnitud lahkuma. Mõned lähevad, mõned kahetsevad ja naasevad parteiliinile. See tähendaks ilmselt, et Keskerakond kapseldub ja tema mõju Eesti poliitikas kahaneb veel ning sotsid kalduvad edaspidigi võtma opositsioonis põhijõu rolli.

Või õnnestub Ratase toetajail kahe aasta pärast uuesti proovida. Igatahes kehtestas Jüri Ratas end selle suvega kui selgelt mõeldava alternatiivi Savisaarele – ning seda ei olegi nii vähe. / lk 4–5