Aivar Riisalu: Tarand on kolmandat põlve vabadusvõitleja

Aivar Riisalu Foto: SCANPIX

Riigikogu liige Aivar Riisalu (Keskerakond) kirjutab, miks Tarand on Ilvesest etem.

Täna on vaja valida mees, kes on vaba parteilisest taagast. Eesti inimene ei oota, et valitakse see, kes on viis aastat viisakalt tagasivalimist ooda­nud ja laseb ennast petta parteifunktsionääride silitustest «sa oled nii hea, tubli ja tore». Oleme olukorras, kus erakondades on võimu võtmas inimesed, kellele on tähtsad läbi poliitilise tegevuse tekkivad sotsiaalsed garantiid ehk inimkeeles palk. Pole põhjust eeldada, et nad mõtlevad omapäi ja käituvad teisiti kui partei tagatubades otsustatakse.

Poliitiline kultuur liigub suunda, kus kitsa ringi diktatuur on lihtne tekkima. Selle olukorra revideerimiseks ja õigetele rööbastele juhtimiseks on vaja anda suhteliselt marginaalse võimuga presidendile otsevalimiste kaudu laiem ehk rahva mandaat. See teeks presidendi oma otsustes vabaks, tal oleks võimalus tõusta oma rahva vaimseks liidriks – seda me ju eelkõige ­ootame. Kunagistest otsevalimiste toetajatest on saanud parteifunktsionäärid, kes on unustanud, et andsid allkirja otsevalimiste seaduse eelnõule. See kinnitab ühe tipp-poliitiku aastaid tagasi öeldut – ainult nõrgad parteid kardavad presidendi otsevalimist. Seega, otsevalimine meie valitsejaid ei huvita.

Uus mees presidenditoolil peaks rahva poole pöörama, sest üks põhjapanevamaid etteheiteid Ilvesele on kaugenemine rahvast. Inimestele on vaja hea haldja või kaitsja kuju. Valitsus ju tõstab ainult makse, võtab vastu isikuid piiravaid seadusi ja tavakodaniku elu läheb sellest aina keerulisemaks. Tal oleks vaja vähemalt üht institutsiooni, kes teda mõistab – see institutsioon võiks olla president isiklikult, hea vaimse liidri kujul.
President peaks kogu oma vaimujõuga valitsusele selgeks tegema, et halvenev demograafiline situatsioon, väljaränne ja ääremaastumine on probleemid täna ning ülehomme on asi juba nii hull, et pole mõtet enam isegi üritada.

Parempoolsuse häda kipub olema pelgalt kapitalismi ülistamine. President saaks sekkuda ka majandusse, sest ühel hetkel, kui maa on tühi ja inimesi enam pole, ei saa ka kapitalist olla, sest pole enam kedagi, kes raha sisse tooks.

Kõike seda inimlikku aluseks tuues võib öelda, et parlamentaarne vabariik on ju kuskilt maalt parteidistsipliini sildi taha peidetud sõnakõlks. Ei hääleta ükski erakondlasest riigikogulane partei tagatoa vastu, isegi kui sünnib täiesti rumal seadus. Tuleb meelde töölepinguseadus, eraettevõttele maavara kaevandamisloa andmine, omavalitsuste tulubaasi vähendamine. Seda loetelu võiks jätkata. Selliste olukordade õiglaseks karjaseks saab olla ainult president. Aga ta ei julge, sest ootab uut ametiaega.

Loo moraal ongi selles, et inimesi, kel oleks süda õige koha peal ning kes tunneks Eestit seest ja suudaks teda esindada ka väljas, ei ole eriti palju. Täna on õnneks olemas hea valik. Mõlemad mehed on väga heade omadustega, ainult ühe erinevusega. Indrek Tarand julgeb vastu astuda kõigele sellele, millest eespool juttu oli, sest kolmandat põlve vabadusvõitlejana on ta tihti seisnud silmitsi valikutega, kus iseenda hea käekäik pole olnud kõige tähtsam. Indrek Tarand on elanud Eestis nii headel kui ka rasketel aegadel. Tarand tunneb Eestimaad!

Tunnustan tema esitajate mehisust, sest mitte kõigile neist pole see isiklikult meelt mööda olnud. Tarandi esitajatel on süda õige koha peal ja nad ei mõtle enda mugavusele, vaid sellele, et Eesti saaks paremaks. Et inimestel tekiks usk, sest seda võib rasketel aegadel vahel nappima hakata. Lõpetuseks meenutan Ülle Aaskivi sõnu – riigikogulane, kas tunned vastutust riigi või ainult partei ees?