Presidendivalmiste eelne debatt lükati käima.

FOTO: Urmas Nemvalts

Postimees.ee palvel tänast presidendikandidaatide Toomas Hendrik Ilvese ja Indrek Tarandi teleheitlust hinnanud Eesti Väitlusseltsi debatikohtunikud andsid nii stiili kui strateegia võrdluses esikoha Tarandile, ent pidasid Ilvese esitust sisukamaks.

Punktid (maksimaalne 5):

Sisu: Ilves 2,8, Tarand 2,6
Strateegia: Ilves 2,8, Tarand 3
Stiil: Ilves 2,5, Tarand 3,8

Väitlusseltsi kohtunike põhjendused:

Debati jooksul jäi sageli selgusetuks, millised on kahe kandidaadi põhilised vastuolud, ning eriti saate esimeses pooles toimus debatt pigem saatejuhtide ja kandidaadi kui kandidaatide endi vahel. Vastustes kaldusid nii Ilves kui Tarand pigem «heietama» kui üksteisele sisuliselt oponeerima.

Stiililiselt oli Tarand võrreldes Ilvesega teravam ning humoorikam, mõjudes kohati ründavalt. Ilves jäi reserveerituks, puudu jäi karismaatilisusest ja veenvusest. Monotoonsuse tõttu oli esitatud mõtteid vahel keeruline jälgida.

Debati alguses mõjus Ilves närviliselt ja ebakindlalt, kuid arutelu edenedes muutus julgemaks. Kogu arutelu jooksul kumas läbi üleolev suhtumine.

Tarandi puhul jäid silma populistlike võtete arvukus, püüe näidata end rahvamehena, nimetades Ilvest «eliidi presidendiks» või kasutades demagoogilist hirmutamisvõtet, vihjates Eesti kommunistlikule minevikule. Liialt isiklikuks läks ka Ärma talu näide, mis oli lisaks kontekstiväline, kuna aruteluks olid välispoliitilised küsimused.

Sisuline argumentatsioon oli mõlemalt poolelt tagasihoidlik. Tarandi peamiseks argumendiks jäi mõte, et presidendi roll on laiem, kui põhiseaduses sätestatud funktsioonid ette näevad, kuid argumentatsioon jäi lõpuni arendamata ning seetõttu jäi ka selgusetuks, milles presidendi roll tema arvates seisneb või seisnema peaks.

Kasutades «põhiseaduslikku minimalismi» kui rünnakut Ilvese vastu, ei pakkunud Tarand olulisi konstruktiivseid ideid olukorra parandamiseks. Ilves kaitses veendunult parlamentarismi ning tema seisukoht, mille kohaselt «ei ole mõtet teha midagi, mis parlamendist läbi ei lähe», mõjus hambutuna ning ka temalt ei tulnud kogu väitluse jooksul ühtegi konstruktiivset ideed, kuidas presidendi institutsiooni edasi arendada.

Üldiselt jäi Ilves oma seisukohtade esitamises ning küsimustele vastates üsna häguseks, kuigi mõjus kokkuvõttes siiski sisukamalt kui Tarand.

Tarandi strateegiliseks valikuks debati jooksul oli oponendi ründamine. Juba debati avasõnades oli ta provotseeriv, lausudes «meie erinevus on selles, et mina ei arva, et president oleks väeti, võimutu ja vähese palgaga» ning sarnast jõulist joont hoidis kandidaat kogu arutelu vältel.

Ilvesele jäi debatis kaitsepositsioon ning kandidaatide erinevate positsioonide tõttu ei mõjunud kogu debatt sisulise tervikuna. Mõlema kandidaadi mõtted jäid sageli lõpuni arendamata ja olid sisuliselt hakitud, küsimustele vastates kalduti teemast kõrvale.

Hindamisest:

Eesti Väitlusselts hindas mõlemat kandidaati rahvusvahelise Karl Popperi akadeemilise väitluse formaadi kõnelejapunktide skaalal, avaldamiseks teisendati punktid viiepalliskaalale, kus viis on kõrgeim ja üks madalaim hinne.

Väitluse osapooli hinnati kolmes põhilises kategoorias – sisu, stiil ja strateegia.

Sisu all vaadeldi argumendi loogilisust (kas argument on loogiliselt korrektne), seletatust (kuivõrd on väited lahti seletatud), tõestatust (kuivõrd on väite toetuseks toodud näiteid).Stiili all hinnati mõtete esitamise selgust, «kõnelejaosavust» (värvikus, ilmekus, hääle- ja keelekasutus, metafoorid jm) ning demagoogiavõtete olemasolu (reeglina seda heaks tooniks ei loeta). Strateegia all hinnati kandidaadi oskust oma argumente säilitada ja edasi arendada ning võimekust teise poole või moderaatori kommentaaridele/mõtetele reageerimisel.

Väitlust hindas seitse Eesti Väitlusseltsi riikliku ja rahvusvahelise taseme kohtunikku, kelle põhjendused kirjutas kokku Marleen Pedjasaar. Väitlejad ei esindanud isiklikke eelistusi ega seisukohti, vaid analüüsisid debatti läbi väitlustehniliste kriteeriumite.