Nädala nägu: mutant päästab mutanti

Foto: Pm

Kas Andrus Veerpalu on tõepoolest mutant?

Kui uskuda talvel dopingukontrollis kasvuhormooniga vahele kukkunud kahekordse olümpiavõitja kaitsemeeskonna liiget, Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professorit Sulev Kõksi, siis jah, on küll mutant. Kõks on Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) dopingupaneelile väitnud, et Veerpalul on kasvuhormooniga seotud geenis GH1 viis polümorfismi.

Aga FIS ei taha uskuda, et Veerpalu on mutant. Dopingupaneel teatab oma otsuses, et esiteks pole Veerpalu kaitsetiim esitanud ühtki tõendit tema geneetilise eripära kohta, ja teiseks, et sportlase kaitsjad pole tõestanud, kuidas too eripära võis dopinguproovi tulemusi mõjutada.

See on vaid üks aspekt – ja seegi on siin esitatud maksimaalselt lihtsustatult –, milles Kõksi juhitud ligi 30 asjatundjaga meeskonna ning FISi dopingupaneeli ekspertide seisukohad Veerpalu dopinguasjas teravalt põrkuvad.

Ent üks asi saab siit selgemaks kui eales varem: võrreldes aprilli algusega, mil saabus kogu Eestimaad šokeerinud uudis, on Veerpalu süü või süütuse tõestamine muutunud iga kuuga üha spetsiifilisemaks ja komplitseeritumaks, mistõttu pole imestada, et kümned tuhanded eestlased eelis­tavad keerulise temaatika nüanssidesse süüvimise asemel haarata pigem loosun­gist «Usume Andrus Veerpalu!».

Tartu Ülikooli füsioloogia instituudi juhataja professor Eero Vasar, keda Kõks (40) on nimetanud ühe suurema mõjutajana oma teadusteel, peab Kõksi sobivaimaks meheks Veerpalule appi läinud teadlasterühma etteotsa. Seda hoolimata tõsiasjast, et otseselt kasvuhormooniga pole Kõksil varem tegemist teha tulnud.

Kõks on lõpetanud Tartu Ülikooli arstina. 28-aastaselt kaitses ta doktorikraadi molekulaarses biomeditsiinis. Kuus aastat tagasi pälvis 50 000-kroonise Eesti noore teadlase preemia meele­olu­häirete uurimise eest. Seejärel asus ta juhtima ettevõtmist, mille eesmärk on kloonida lehm, kes lüpsab ravimivalke sisaldavat piima. Samuti on ta kaasa löönud teadusrühmas, kellel õnnestus välja sõeluda geenimutatsioon, mis põhjustab psoriaasi.

Tühja sest kasvuhormoonist! Palju tähtsam on see, väidab Vasar, et oma lõputu entusiasmi ja pidurdamatu tegutsemistahtega suudab Kõks alati kaasa tõmmata teisi. Tartu Ülikooli rektor professor Alar Karis, keda Kõks on nimetanud oma teiseks suureks mõjutajaks, hindab tema söakust ajada teaduspõllul oma vagu.

«Ta ei ole kellegi kloon,» sõnab Karis, kelle Eestisse toodud transgeenset tehnoloogiat on edasi arendanud just Kõks. Eesti Maaülikooli professor Ülle Jaakma, kes on aidanud Kõksil vedada tulevikus insuliini, aga ka kasvuhormooni tootva lehma projekti, kiidab teda kui hiilgavat ideede generaatorit ning teadusvaldkondade ühendajat. «Kindlasti on ta tervisevallas Eesti tugevamaid teadlasi,» kinnitab Jaakma.

Pärast FISi dopingupaneeli süüdimõistvat otsust, millega Veerpalu kaitsemeeskonna argumendid tagasi lükati, oli põhjust küsida: kas Kõksi-sugusel lugupeetud teadlasel, kelle tsiteeritavus rahvusvahelistes teadusväljaannetes on Karise hinnangul sedavõrd aukartustäratav, et paljud teised Eesti nimekad teadlased kahvatuks tema kõrval, oli ikka vaja pista oma nina skandaali, mida on algusest peale saatnud peategelaste varjamine ja valetamine, vassimine ja hämamine?

Mullu suvel sai Kõksist esimene eestlane, kelle genoom on täielikult järjestatud. Sealt tuleb välja, et on temagi mutant ehk transgeenne: üksiku nukleotiidi polümorfisme, mida pole kirjeldatud üheski andmebaasis, leidub tal ligi miljon. Kuluks lõputult aega, et sellest tohuvabohust – ehk Kõksist – lõplikku sotti saada.

Seni on lihtsam kuulata teisi, miks ta Veerpalule appi võis minna. Näiteks Jaakmat, kes väidab, et Kõks on alati optimistlik ja positiivne, ning lisab: «Ta suudab rasketest olukordadest väljapääsu leida.»

Küllap Veerpalu ja tema abilised seepärast Sulev Kõksi usuvadki.