Hendrik Vosman: Liibüa pole Iraak

Hendrik Vosman. Foto: .

Paralleelid on ilmsed. Postimehe arvamusartikkel 2003. aasta 11. aprillist, päev pärast Bagdadi langemist: «Saddami võim Iraagis on kokku varisenud kui kaar­dimajake, see on selge juba mitu päeva.

Diktaatori portreed tuhvliga pilduv vanataat või joovastunud ilmel pikali tõmmatud riigijuhi kuju pähe kargav bagdadlane on küllap selle visuaalseltki selgeks teinud... Tähelepanu koondub sellele, mis saab Iraagist edasi.»

Enam kui kaheksa aastat hiljem, sel teisipäeval teatas Postimehe juhtkiri: «Liibüa mässulised võtsid öösel üle suurema osa Tripolist, vahistatud on sealse diktaatori Muammar Gaddafi kaks poega. Kuigi nende ridade kirjutamise ajal pole veel teada Gaddafi asukoht, saab vana režiimi Liibüas ikkagi murtuks kuulutada. Ent mis saab edasi?»

Juttu, et naftarikkast Liibüast võib kujuneda uus Iraak, kuuleb sageli. Nii nagu Liibüas, vallandus Iraagis pärast pealinna langemist ja vihatud türanni kukutamist suur juubeldamine. Räägiti diktatuuri alt vabanenud rahvast, mis tänu 70 aasta pikkusele omariiklusele ja ohtratele naftavarudele saab edukalt hakkama demokraatliku riigi rajamisega. Teades tagantjärele, mis Iraagis juhtuma hakkas, saavad Gaddafi-järgse Liibüa tuleviku peale mõeldes ainult rahu ja õnne loota vaid naiivsed.
Juba praegu on olemas näiteid, mis liibüa­laste ja muu maailma optimismi peaksid jahutama. Üheks tiksuvaks pommiks on kuu aja tagune juhtum, kui mässuliste väeülem kindral Abdul Fattah Younis segastel asjaoludel tapeti. Kuna mõrv on siiani lahendamata, võib see tekitada vastuolusid mässuliste ridades, keda tundub siduvat vaid Gad­dafi-vastasus. Mässuliste üksmeele kohta tekitab küsimusi ka üleminekunõukogu juhi hiljutine otsus oma meeskond täielikult ümber vahetada.

Kuid ülim küünilisus ei ole samuti ­õigustatud. Nii nagu iga araabia maa on omasugune, ei saa Liibüa ja Iraagi vahele paralleeli tõmmata. Liibüas suutis diktaatori maha võtta rahvas ise (olgugi et NATO abi oli kriitiliselt tähtis). Liibüas ei ole riik lõhenenud kurdide, sunniitide ja šiiitide vahel. Liibüal on juba olemas üleminekuvalitsus, millel on kaasmaalaste toetus ja suurriikide tunnustus.

Liibüas ei saa ükski liikumine seetõttu praeguste mässuliste legitiimsust kahtluse alla seada (kui mõned Gaddafi ajupesust loputatud isikud välja arvata), neid mingiks USA marionetiks nimetades.
Liibüa šanssidesse maksab seetõttu suhtuda kaine optimismiga. Liibüa eelis on see, et saab riigi ülesehitamist alustada nullist ning tänu Iraagile on neil värskelt teada, milliseid vigu vältida.

Hea, et pärast kümneid tuhandeid kaotatud inimelusid demokraatia kehtestamise eksperimendist ka laiemat kasu tuli.