Trump, Putin ja Niinistö.

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Donald Trump on öelnud, et ta ei vaja fotosessioone ega pabereid, mis midagi ei tähenda, vaid korralikke diile. Vladimir Putini ja Trumpi kohtumine Helsingi presidendilossis oli selle muidu uudistevaese suve üks suuremaid meediasündmusi. Samas oli enne kohtumist raske ette kujutada, et see kujuneb millekski muuks kui fotosessiooniks ning PR-ürituseks.

Trumpi põhilubadus oli Ameerika taas suureks teha ja selles asjas ei kujuta Venemaa endast jõudu, mis suudaks Ühendriikidele väljakutset esitada. Pigem vastupidi, Ameerika poolt vaadates on Venemaa nõrk vastane, kelle jõud strateegilises perspektiivis kahaneb.

Põhiohtu näevad ameeriklased oma huvidele Iraanis ja Hiinas. Pole kahtlust, et üks Venemaa juhtkonna põhihuvisid on kahel viimasel kümnendil olnud see, et endist Nõukogude Liitu tunnistataks nende huvisfäärina, kus neil oleksid administraatori õigused.

Häda on selles, et Trumpil ja Putinil on sama hästi kui võimatu aidata kaasa teineteise strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Putin ei saa aidata Trumpi kaubandussõjas Hiinaga ega sundida Teherani Süüriast vägesid välja viima ja Lähis-Ida kõrilõikajate toetamist lõpetama.

Võimatu on prognoosida, mis toimub Trumpi peas ja millistele järeleandmistele ta oleks valmis minema. Selge, et Ida-ja Kesk-Euroopa asjad ei huvita teda rohkem, kui tema eelkäijat enne 2014. aastat.

Kuid ta tegevusväli on piiratud. Sanktsioonid, millest vabanemisest või mille lõdvendamisest oleksid venelased huvitatud, on Kongressi ja Senati kontrolli all. Kui näiteks Kim Jong-unile lubas Trump loobuda sõjaväeõppustest Lõuna-Koreas ning arvata võib, et see, kui ameeriklased loobuksid õppustest Ida-ja Kesk-Euroopas, meeldiks ka Putinile, ent see tähendaks Trumpile konflikti Kongressiga. Pärast sekkumist Ameerika presidendivalimistesse pole Kongressis ega Senatis Venemaal sõpru palju järele jäänud.

Helsingis polnud põhiintriig see, milliseid kokkuleppeid seal sõlmitakse, vaid kui palju hilineb Putin.

Kimiga Singapuris oli Trumpil vähemalt võimalik kokku leppida Ameerika sõdurite säilmete tagastamises. Kuid erinevalt Kimist Putinil Ameerika sõdurite säilmeid pole. Võib avada uuesti hiljaaegu suletud konsulaadid. Kuid see on pigem väheoluline samm.

Teoorias võinuks Putin ja Trump jagada Süüria mõjusfääre, kuid mis maksaks selline kokkulepe olukorras, kui Bashar al-Assad ei soovi viimase aja edu valguses rohkemat ega vähemat kui taastada Süüria kodusõja-eelne olukord ega lepiks pelgalt alaviitidega asustatud piirkondadega.

Niisiis polnud Helsingis põhiintriig see, milliseid kokkuleppeid seal sõlmitakse, vaid kui palju hilineb nädalaid ettevalmistatud tippkohtumisele paadunud hilinejana tuntud Putin. Putin hilines tunni, mis jääb ta tippmargile, mis sündis kohtumisel Angela Merkeliga alla tervelt kolm tundi ja 15 minutit.