Kaarel Arb: kaks «Vabaduse laulu»

Kaarel Arb Foto: Pm

Kas laupäeval toimus Tallinna lauluväljakul kaks sama nimega kontserti? Tagasisidet kuulates ja vaadates tundub küll. Netikommentaatorite «Vabaduse laul» oli kohutav, tundmatut popmuusikat ja  küündimatuid lauljaid täis õudusunenägu, muusikafoorumites ning Facebookis leidub aga sama palju inimesi, kes käisid maitsekal ja värskel kontserdil, mis pakkus parimat muusikat ilma liigse imaluseta.

Nagu ikka,  negatiivne paistab paremini silma. Nii ongi esiplaanil arvamused, mille järgi võiks eeldada, et kui kontserdikorraldaja pole suutnud leiutada ajamasinat, mis meid kõiki 20 aastat ajas tagasi viiks, pole mõtet midagi üritada. Värsked ja julged mõtted kuulugu ikka keldriklubisse poolesaja hipsteri ette, korralikku tööinimest ärge nendega häirige.

Eriti kummastav on lugeda arvamust, nagu oleks lauluväljakul esinenud tundmatud indie-artistid. Pea kõik neist on aga tunnustatud tegijad, kes esinevad menukalt ka piiri taga ja on sagedased külalised Eesti albumimüügiedetabelis, Ewert and the Two Dragons näiteks kindlalt esikohal juba neli ja pool kuud. Et plaadiostjad on Eestis subkultuur, on juba omaette kurb teema. Nagu ka raadiojaamade muusikavalik.

On mõistetav, et suur osa eestlastest ootas kontserdilt nostalgilist meenutust ning tuttavat ja turvalist muusikavalikut, vabaduse teema lihtsalt seostub paljudele kindlate sündmuste ja meeleoludega. Aga sama mõistetav on, et aeg läheb edasi ja uued tegijad tulevad peale ning ei pea alati oma vabadust laulupeoga tähistama.

Ruumi ja publikut on Eestis nii laulupidudele kui vabadele suurkontsertidele, mida ei tasuks porisse tampida lihtsalt sellepärast, et nende korraldajad julgevad traditsioonidest kõrvale kalduda.

Kultuurisündmuste programm ei saa olla kivisse raiutud ning vanade traditsioonide kõrval peavad tekkima ka uued ja uuenduslikud. Olgem õnnelikud, et 1869. aastal polnud netikommentaatoreid, kellel esimese üldlaulupeo kohta kindlasti kriitikat oleks jagunud.

Eesti muusikaelu on praegu põnevam ja isikupärasem kui kunagi varem ning selle helgeimate tegijate võimalus särada on asi, mille üle rõõmustada, isegi kui kõik neist lemmikute sekka ei kuulu.

Laupäeval esinenutel oli vabadus tähistada vabadust oma muusikaga, ilma piiride ja piiranguteta, nii nagu publikul oli vabadus kohal olla või mitte, kaasa laulda või mitte, plaksutada või mitte. Aga vaevalt keegi läheks Ivo Linna kontserdile ja kurdaks pärast, et Vaiko Eplik ei esinenud. Ükskõik mis kuupäeval.