Mihkel Mutt: taara, avita!

Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

Heategevus on presidentide ja üldse tähtsate meeste mittetöötavate abikaasade traditsiooniline tegevusala kogu maailmas. Selles mõttes on kampaania vähekindlustatud laste teatrisse aitamiseks igati normaalne ja kiiduväärne. Aga vahel võib kena kavatsus oma konkreetse vormi tõttu kahtlusi äratada.

Tunnistan, et kuuldes üleeile raadiost nupu kohta, mis pannakse pakendiautomaatide külge ja millele vajutades saab osa pudelirahast annetada laste teatrikäiguks, mõtlesin, et mu kell seisab ja kuulan libauudist. Aga näe, tõsielu trumpab vahel kunsti- ja naljameistrid ülegi.

Ennustan, et see nupp automaadi küljes läheb meie folkloori ja sellest kuuleme kaua igasuguseid lõbusaid variante.

Kõigepealt mööndus. Ühelt poolt võttes pole siin naljakat midagi. Annetamine või mitte annetamine ei ole võrdelises seoses inimese jõukusega. Igaüks võib anda natukegi sellele, kes on temast veel vaesem.

Eks öelnud Jeesuski lesknaise kohta, kes laskis ohvrikirstu ühe veeringu: «Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesk pani rohkem ohvrikirstu kui kõik, kes panid! Sest need kõik panid oma küllusest, ent tema pani oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise!»

Aga teiselt poolt tuleb arvestada meie tõsielu. Niihästi laiemalt – majandussurutis kestab ning on pikaks ajaks muutnud inimeste eluharjumusi ja rahaga ümberkäimise tavasid. Teiseks, kitsamalt – tuleks tunda pakendiautomaatide klientuuri.

Muidugi on palju korralikke perekondi, kus iga sent arvel ja kus seepärast taara alles hoitakse ja rahaks tehakse. Aga kas need pole äkki samad pered, kus ei suudeta lapsi teatrisse saata? Ühisosa on kindlasti. Miks nad peaksid endale annetama? See on ju sama, mis iseend juukseid pidi üles tõsta.

Olgem ausad, paljud meist ei viitsi teekonda taaraga üldse ette võtta. Vanade taarapunktide maine oli endast hästi arvavate inimeste silmis kehv ning ega see automaatidel palju parem ole. Nendegi juures tuleb seista sabas vahel päris veidrate tegelastega.

Ja milleks on siis tsisternid hoovis, kuhu prügi sorteerida? (Sinna jälle on vaevaline pudeleid ükshaaval kolksutada, seisad seal nagu narr, möödujad pööravad iga kolksatuse peale silmad sinu poole, et küll on ikka õllejoodik. Humaansem on jätta oma kotitäis taarat tsisterni kõrvale, keegi saab sellest õnnelikuks.)

Kogemus ütlebki, et suur osa taaramehi ja -naisi on teistsugused. On «linnasanitarid» oma legendaarsete plastikaatkottides kogumitega ja on «projektimehed», kes senthaaval koguvad säästuka järgmise kange Waltheri jaoks. Kui suur on ikka lootus nende käest midagi lastele teatri jaoks saada? Välistada ei saa, aga...

Oleme lugenud ja kuulnud, kuidas rikkad daamid hooldasid vanasti pidalitõbiseid ja aadlipreilid läksid sõjaväljale halastajaõdedeks. On hakatud terroristiks ja mindud kommuunidesse helget tulevikku ehitama.

Aga et keegi taarat korjaks... Samas, miks mitte? Võiks kontorirottide võidujooksu laiendada. Anda lugupeetavatele ametnikele kolm tundi ja kes selle ajaga rohkem taarat kogub ja vastuvõtupunkti viib, mõistagi nuppu vajutades, see on võidumees.

Ikkagi tahaks mõrult küsida, kas järgmise sammuna pakutakse pensionäridele võimalust sõlmida otsekorraldus, millega nad oma kasinatest veeringutest aitaksid ennetada aidsi või ehitada raekoda? Ja miks ei võiks töötu abirahast teha sihtannetusi Via Baltica ehitamiseks? Töötule oleks sellest kasu, sest nad saaksid seda mööda minema sõita – sinna, kus tööd on.

Siiski on automaadi-loost tulu. Sest see tõstatab taas heategevuse teema. Viimase tähtsust on võimatu üle hinnata. Me oleme omal nahal kogenud mehaanilise võrdsustamise hukatuslikkust. Nüüd aga kogeme, et turumajandus jätab osa inimesi rataste vahele ega taga kõikidele inimväärset toimetulekut. Heategevus on väheseid võimalusi neid lõhesid siluda.

Meil on heategevus suhteliselt ikka veel lapsekingades. Ühelt poolt on see meie minevikku, see tähendab pidevat suhtelist vaesust ja ilmalikku kasvatust silmas pidades arusaadav, aga see ei tohiks nii jääda. Heategevuse põhimõtteid tuleks hakata selgitama maast madalast. Koolis peaks lühidaltki õpetama heategevuse mõtet, traditsioone, avaldumisvorme jms.

Abstraktselt headust õpetada ei ole ehk arusaadav, tegusa armastuse õpetus on lihtsamini hoomatav. Alustada võiks kas või selgitusest, miks on üldse ilmas vaesust, kes on ise süüdi oma vaesuses ja kes mitte, kas meil on õigust kedagi vaesuse pärast hukka mõista, kellele võiks mida annetada jne.

Kui lapsele seda kõike ei räägita, siis kujunevad tal oma arusaamad stiihiliselt ja need põhinevad sageli hundimoraalil. Iga inimese õnne eeltingimus peaks olema see, et ka teised on suhteliselt õnnelikud.

Selle eeltingimuse olemasolu ongi inimese inimlikkuse mõõdupuu. Aga see eeldab tõepoolest globaalset teadlikkust. Meie tipptase on sageli veel see, kuidas «partnerile rahuldust pakkuda», kui sedagi.

P. S. Heategevust peab olema lihtne korda saata – selles mõttes, et inimesel ei tuleks pead murda, küsida tuttavate käest ning surfata andmebaasides. Vastavad võimalused peaksid end lahkesti pakkuma, olema pidevalt ja suurelt silme ees. Küll need siis ka kergemini järgimist leiavad.