Mihkel Mutt: kellavärgiga apelsinid küpsevad

Mihkel Mutt Foto: Pm

Kolumnist Mihkel Muti arvates olid noorterahutused Londonis alles õied. Viljad veel tulevad, ja võimalik, et ka Eestis.

Ühendkuningriigi tänavarahutuste üle murtakse veel kaua pead. Võimalike põhjuste nimekiri on pikk, aga laias laastus jaguneb see kaheks. Ühed peavad määravamaks sotsiaalmajanduslikke, teised kõlbelisi põhjusi. Kumbki eraldivõetuna teeb ettevaatlikuks.

Alati on kurdetud, et noorus on hukas, ja sotsiaalmajanduslikud protsessid on pikaajalised. (Viimane kehtib ka näiteks seisusevahede kohta, mis võivad välismaalast esialgu jahmatada. Aga britid on sellega harjunud, sest need ulatuvad sajandite taha, iseenesest ei pane need mässama.) Miks siis äkki nüüd? Liiga lihtne tundub ka ajada kõike inimhinges peituva ürgse hävitamiskire süüks.

Analüüsi raskendab seegi, et toimunu polnud sotsiaalne rahutus klassikalises mõttes. Kuigi kõik rahutused erinevad üksteistest mingis suhtes, on üldjuhul siiski nende kandjaks täisealised. Seekord mitte. Ehk pole tõlgendajatena vaja sotsiaalteadlasi, vaid noorsoopsühholooge?

Pikaajalised (20. sajandi lõikes) tehtud uurimused näitavad siiski veenvalt, et on olemas kindel seos valitsuse eelarvekärbete (avalike kulutuste ja riigilt palka saajate arvu vähenemise) ning sotsiaalsete rahutuste vahel. Ühiskond muutub kärbete ajal ebastabiilsemaks. Seevastu maksukoormuse suurendamine teeb seda vähem. Seega olevat valitsustel, kes on mures tasakaalus eelarve pärast, targem tõsta makse kui teha kärpeid.

Asi on aga selles, et kuigi üksikud kärped avaldavad briti ühiskonnas mõju juba praegu, üldjuhul neid veel tunda pole. Ja on arvata, et lapsed tajuvad neid siiski vähem kui nende vanemad, perekonna ülalpidajad. Samuti pole lastel üldjuhul arusaama «poola torumehest» ja teistest, kes kohalikel justkui töö käest võtavad. Isad-emad aga ei mässanud.

Veel ebaloogilisemaks muudab asja see, et ei mässanud üldsegi kõige vaesemate perede lapsed. Küll aga rüüstasid nad sageli just vaesemate inimeste, alam- ja alamkeskklassi omandit.

Muidugi, üldise ärevuse tekitajana ning pinge tõstjana tuleb eesseisev rihmapingutamine arvesse. Miski on õhus, see muudab ka noored närvilisemaks jne. Aga seda ei saaks siiski nii lihtsalt võtta, et nooruk tajub, kuidas isa-ema on õhtul kodus pinges ja murelikud, ning otsustab vanemate salajased mõtted teoks teha, minnes välja purustama ja röövima. Vanemad on selle peale hoopis hämmastunud ja nördinud.

Noored ei «väljendanud» neid. Kurjemad inimesed väidavad, et noortel on täitsa oma «agenda» ja majandusolukord mängis neile praegu kätte võimaluse leida oma madalatele ihadele soliidne viigileht. Õigustajaid leidub alati: näete, mõrtsukas elas niisugustes alandavates tingimustes, et ta kohe kuidagi ei saanud jätta tapmata ja röövimata, ühiskond on süüdi jne.

Seoses USA 1980ndate rassirahutustega väitsid sealsed ühiskonnateadlased, et mingi elurajooni rassiline kirjusus suurendab seal rahutuste tõenäosust. (Nagu ka töötus, seevastu vaesus mängib väiksemat osa.) Käesoleval juhul on oluline, et tegemist polnud rassirahutustega, pigem vastupidi, võib kõnelda (irooniliselt) rassiharmooniast, sest valged, mustad ja muud värvi noorukid laamendasid täielikus üksmeeles.

Seoses sellega tuleks mainida üht isikut, kes paariks päevaks muutus Ühendkuningriigis sama (kuri)kuulsaks kui Theo Sarrazin Saksamaal. 12. augusti õhtuses stuudiovaidluses väitis vanema põlve ajaloolane David Starkey, et «valged on muutunud mustadeks». See tähendab, et rahutuste aluseks on teatavat sorti «destruktiivse, nihilistliku jõugukultuuri» omaksvõtt valgete laste poolt, mille eeskuju on teadagi, kus.

Starkey sai selle eest, nii et tolmas, ja temast vaikitakse poliitkorrektsuse huvides. See aga ei tähenda, nagu oleks ta väljendanud üksnes oma arvamust. Eri värvi inimeste sõbralikule kooselule on tehtud igatahes suurt kahju. Mõned valged lapsevanemad arvavad, et mustad on nende lapsed ära rikkunud. Jamaica ja muud päritolu britid on omakorda solvunud, sest niiviisi ei sobi üldistada.

Eeskujude puhul tuleks kindlasti mõelda 1968. aastale. Ei, mitte neile, kel oli üliõpilaslinnakutes oma poliitiline agenda, vaid neile, kes lihtsalt kaasa läksid, sest see oli fun. Mõnigi tolle aja nooruk on nüüd, soliidses eas tunnistanud, kui tore oli auto ümber lükata ja siis politsei eest põgeneda, varjudes oma tüdrukuga kuhugi trepikotta, südamed lähestikku põksumas. Ah, milline romantika!

Moralist ja konservatiiv muidugi arvab, et seda kõike oligi oodata, sest see tähistab lihtsalt järjekordset sammukest üldises kõlbelises laostumises. Seosed üksikisiku ja ühiskonna vahel muutuvad teatud kindlas suunas. Inimese arusaam enda ja ühiskonna vahekorrast on järjest ühekülgsem. «Mina olen mina, siin ja praegu ühekordses eksemplaris, ei loe mulle esivanemad ega järeltulijad. Tahan saada kõike ja kohe.» Vastutust ei ole olemas. Elu peab olema lakkamatu pidu, vajaduste rahuldamine ja uute vajaduste juurde tootmine. Pealegi on see majanduskasvu huvides, too aga on püha lehm jne.

Mitte keegi ei julge varsti noortele rääkida, et elus tuleb ka vaeva näha. Isegi meediaväljaanne, kes sihukest asja jutlustaks, kaotaks lugejaid.

Paljud saavad sellest aru, aga mida ette võtta, ei oska keegi öelda

Minu meelest on äsjased sündmused alles õied, viljad tulevad, ja ma ei imesta, kui ka Eestis.

P. S. Kõik need analüüsid muudab natuke absurdseks see, et autoriteks on vanemad ja soliidsemad inimesed (teadurid, ajakirjanikud, poliitikud jne). Mida arvavad noored ise, mis nende peas podiseb? Ma ei pea silmas mäslejaid, sest nemad on üldjuhul sotsiaal­selt debiilsed ega suuda ennast mõtestada. Mõtestada võiksid nende eakaaslased, kes on arutlemisvõimelised. Kindlasti on seda tehtud vastavates portaalides ja keskkondades, aga peavoolumeediasse on sellest vähe ulatunud.

Mis saab edasi? Cameron & Co lubavad karmid olla. See tähendab inimõiguste (loe: vabaduste) kitsendamist. Kui mässu ajendite puhul on viidatud William Goldingi «Kärbeste jumalale», siis karmide meetmete, pättide liistule tõmbamise tagajärgede kohta meenutatakse Anthony Burgessi «Kellavärgiga apelsini». Viimast tasub praegu üle lugeda.