/nginx/o/2022/11/22/14978620t1h651f.jpg)
Riigikogu põhiseaduskomisjoni kuuluv Keskerakonna peasekretär Priit Toobal kutsub Postimees.ee arvamusloos üles presidenti otse valima, meenutades, kuidas aja jooksul on pea kõik parteid pooldanud presidendi otsevalimist. Näiteks on toonane juhtiv reformierakondlane nimetanud otsevalimiste vastaseid nõrkadeks erakondadeks.
Presidendivalimised on juba praktiliselt ukse taga, aga rahvast huvitab see vähe, sest nemad on ka sel aastal kõrvaltvaatajad. Kas nii on ikka õiglane?
See, kas rahvas tahaks endale ise presidenti valida, on juba aastaid olnud erinevate küsitluste ja debattide teema. Rahvas jääb alati enda kaasamise poolt hääletama, kuid kaugemale sellega kahjuks ei ole jõutud.
Seda kummalisem on olukord, sest pea kõik erakonnad on osalenud presidendi otsevalimise seadustamise ettevalmistamises ja selle põhimõtte kindlal kaitsmisel. Kui väga ka ei taheta, pole see väljamõeldis, vaid faktidel põhinev väide riigikogu stenogrammidest.
Presidendi otsevalimise sisseviimine on olnud aktuaalne alates 1993. aastast, kui menetlusse anti esimene sellekohane seaduse eelnõu.
Asja tõsidust arvestades tegi riigikogu põhiseaduskomisjon 1995. aastal valitsusele ettepaneku kutsuda kokku põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon, mis analüüsiks põhjalikult põhiseaduse muutmise vajadust seoses presidendi otsevalimise sisseviimisega.
Komisjon töötas ligemale kaks aastat ja tulemuseks oli ühelt poolt välisekspertide analüüs ja teiselt meie silmapaistvate riigiõigusteadlaste Maruste, Truuvälja, Raski ja Raidla koostatud raport.
Väliseksperdid soovitasid Eestil kaaluda presidendi otsevalimise sätestamise võimalust. Samuti tõstatati tõsiselt kehtivas põhiseaduses presidendi valimise korras esinevad tehnilised probleemid. Kuid sinnapaika see kõik tookord jäi.
Teema tuli uuesti päevakorda 1999. aastal, kui presidendi otsevalimise ideed toetas toonane välisminister ja praegune president Toomas Hendrik Ilves isiklikult.
Samasse aega jääb ka justiitsminister Raski välja öeldu, et president peab saama oma volitused otse kõrgema riigivõimu kandjalt – rahvalt.
Tähelepanuväärsed ja adressaati otsima panevad on Raski sõnad «ainult nõrgad erakonnad, kellel puudub rahva usaldus, pooldavad riigipea valimist parlamendis». Hetkel toimuva valguses tekib paratamatult küsimus: mida valitsev jõud kardab, kui ta rahvast ei usalda?
Märkimisväärne on ka 2001. aastal president Meri algatus põhiseaduse muutmiseks selliselt, et president valitakse edaspidi rahva poolt otsevalimiste teel.
Meri avaldas toona lootust, et 2006. aastal valib järgmise presidendi rahvas otse. Tema initsiatiivi toetas oma riigikogus peetud kõnes ka Arnold Rüütel, kuid soovitud tulemus jäi ka seekord saavutamata.
Keskerakond on mitmes koosseisus algatanud põhiseaduse muutmise presidendi valimiskorra reguleerimiseks. Eesmärgiks on alati olnud Eesti Vabariigi kodanikule täiendava kõrgeima riigivõimu teostamise võimaluse loomine, seadustades presidendi otsevalimise.
Leiame, et presidendi valimine otse rahva poolt vastab ühiskonna ootustele ning annab rahvale täiendava võimaluse osaleda riigi jaoks oluliste otsuste langetamisel, lähendades sellega rahvast riigile.
Kõigile neile algatustele on järgnenud veel mitmeid algatusi, kuid seni ei ole seadusandja pidanud vajalikuks lasta rahval endale ise presidenti valida.
Miks siis ikkagi pole Eestis seni võimalik presidenti otse valida, kui tagasi vaadates näeme, et kõik jõud seda tegelikult pooldavad? Kas see on pelgalt valimiseelne komm rahvale, et meelitada nad taas valima, või on selles siiski midagi muud, miks suure toetusega idee seni praktikasse jõudnud pole?
Keskerakond on püüdnud mitmeid kordi ideed praktikaks muuta ja võimaldada rahval osa saada riigis toimuvast, kuid olenemata suurest toetusest presidendi otsevalimistele, ei ole tänaseni rahval võimalik oma sõna selles osas sekka öelda. Ju siis valitsev jõud, kes dikteerib riigis toimuvat, ei vaja rahva arvamust presidendi osas.
Keda me siis Reformierakonna ja IRLi arvates väärime?
Väärime isikut, kelle Eesti Ajalehtede Liit 2010. aastal kahel põhjusel pressivaenlaseks kuulutas. Esiteks allikakaitse seaduse, mis on EALLi hinnangul vastuolus põhiseaduslike väärtustega, heakskiitmise eest ning teiseks ajakirjanduse suhtes üles näidatud üleoleva ja kõrgi suhtumise eest, kus reaalkoolis esinedes nimetas president Ilves ajakirjanikke tintlaks.
Rahvas peaks saama endale ise sobiliku presidendi valida, sest nii oleks riigipeal rahva enamuse toetus ja riik selle võrra ühtsem.
Oluline on ka presidendi parteiline erapooletus, mis garanteeriks riigi parimate huvide teenimise. Olen veendunud, et rahvas on piisavalt tark valimaks omale väärilise presidendi, viimane aeg oleks ka võimuparteidel hakata Eesti rahvast usaldama.