Mark Soosaar: president kui parlamendi kummitempel?

Mark Soosaar. Foto: Henn Soodla

Riigipea Toomas Hendrik Ilves on hoiatanud riigikogu valitsuse kummitempliks muutumise eest, ent kas praegune riigikorraldus ei muuda selleks presidendi institutsiooni ennast, küsib filmimees Mark Soosaar (SDE).

Hea, et lõppes kummastav vaikus. Vahva, et tänu Indrek Tarandi märtrikäigule tekkis arutelu meie riigiehituse tuleviku üle. Suurepärane, et Reformierakonna juhtivpoliitik Rait Maruste andis oma eilses artiklis «Otse või kaude» vihje, et otsustaja-partei on valmis kosmeetilise muutusega, mis lubab esitada presidendikandidaate varem kui neli päeva enne hääletamist parlamendis või kaks tundi enne otsuse langetamist valimiskogus. Maruste arvates peab korda muutma selleks, et rahvale paremini tutvustada valikut uutest riigipeadest. Miks seda aga tarvis on, kui rahvas presidenti valida ei saa?

Tavainimesele ei lähe enam suurt korda, mis toimub Toompeal. Miks? Kas mitte ei tunneta rahvas, et tema saatuse üle otsustajate ring aasta-aastalt kokku kuivab ning et võim muutub üha enam ostetavaks. Et sellel kaubal on ka kindel hind, lobisesid välja nii mõnedki uued riigikogulased. Tasub vaid lapata valimisjärgseid ajalehti.

Mis selles ikkagi halba on, kui rahva valitud parlament riigipea valib? Ehk mitte otse, vaid kaude – nagu arvab Maruste. Tark tasakaal peaks olema ju tagatud põhiseaduse 4, mille alusel riigikogu, vabariigi presidendi, vabariigi valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Kas ikka on? Äkki leiab reaalelus võimude lahusus aset hoopis mujal? Näiteks seal, kus põhiseaduse 56 nimetab kõrgeima võimu kandjaks rahva. Kas lahusus ei süvene hoopis rahva ja parlamendi vahel?

Vaatame õige lähemalt, kuidas see toimub. Rahvas saadab oma asemikud Toompea mäele. Ja sellega rahva võimalus riigijuhtimises osaleda ka neljaks aastaks lõpeb. Sest oma teist põhiõiguslikku võimalust võimu teostada – rahvahääletust – saab rahvas kasutada üksnes riigikogu loal ja tahtel. Niisiis, need 101 meest ja naist, kes peaksid hakkama oma valimispiirkonna huvide eest seisma ja tasakaalustama kohalikke ning riiklikke huvisid, muutuvad erakondade tagakambritest juhitud marionettideks. Erakondade kirglik huvi haarata võimuohjad kanaliseerub riigikogu edasises tegevuses. Parlamendienamus valib temale meelepärase presidendi, paneb paika valitsuse, nimetab õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, riigikohtu esimehe ning ka kogu riigikohtu koosseisu. Kes neist tasakaalustaks parlamenti, nagu näeb ette põhiseaduse  4? President? Peaminister? Riigikontrolör? Riigikohtu esimees? Õiguskantsler? Lapsik küsimus praeguses Eesti Vabariigis.

Allar Jõks oli «tööõnnetus», kes püüdis kujundada parteidest sõltumatut õiguskantsleri institutsiooni ja keda parlament seepärast teiseks ametiajaks tagasi ei valinud. Riigipea Toomas Hendrik Ilves on hoiatanud riigikogu valitsuse kummitempliks muutumise eest, ent kas praegune riigikorraldus ei muuda selleks presidendi institutsiooni ennast?

Jumet on mõttekäigul, et siit-sealt kohendamise asemel vajaks Eesti uut põhiseadust. Liiga palju vastuolusid ja kahekümne aasta taguseid ihalusi üliliberaalsest turumajandusest vaatab vastu meie seadushoone alusmüürist.

Mäletan selgelt, mida ütles president Ilves meile, põhiseaduse kultuuripärandi paragrahvist unistajatele, aastaid tagasi Kadriorus: uut põhiseadust on vaja vaid siis, kui muutub riigikord.

Tal oli mõneti õigus, sest kehtiv põhiseadus kuigivõrd veel toimib. Aga paljuski ei kanna see alustala enam 21. sajandi euroopalikke väärtusi. Pean silmas kultuuri- ja looduspärandit, mille kaitsmiselt on rahvas eemale peletatud. X ja XI riigikogu liikmena pean kurvastusega tõdema, et Kadriorg kuulutas ühegi kahtluseta välja seadusemuudatusi, mis samm-sammult nullisid Eesti saja-aastase looduskaitse, meie teadlaskonna paljude põlvkondade poolt üles ehitatud hästitoimiva süsteemi.

Mu vana sõber Igor Gräzin võib ju hõisata, et kehtiv põhiseadus on suurem kultuuriväärtus kui lagunevad mõisad, häviv talurahvaarhitektuur või liigirikkuse vähenemine Eesti looduses. See on Igori kui suure isemõtleja õigus vabal maal oma tõde kuulutada. Jään aga oma arvamuse juurde, et miski elav ei saa muutuvas ajas tarduda. Ja see kehtib ühtemoodi nii muistise kui põhiseaduse kohta.

Põhiseaduse järgi on inimesed seaduste ees võrdsed. Aga mis siis, kui mõned meie seadused jagavad inimesi vähem ja rohkem võrdseteks nagu George Orwelli «Loomade farmis»? Kus on olnud Kadrioru silmad, et mitte märgata seitsmekordset vahet vanemahüvitise alam- ja ülempiiri vahel või üksikkandidaate diskrimineerivat valimisseadust? Erilist muret teebki meie ühiskonna solidaarsuse ja sisemise sidususe habras seisund, mis vajaks palju suuremat põhiseaduslikku tuge. Võtkem või laste ja vanemate vastastikuse abistamise temaatika, mis on põhiseaduses ühepoolne, samuti on tasakaalust väljas suhe erahuvi ja avaliku huvi vahel.

Tahaksin näha põhiseaduses riigi kohustust kohelda võrdselt kõiki oma kodanikke ja vastupidi. Igal tasuta hariduse omandanud kodanikul peaks lasuma kohustus panna käed külge oma kodumaa edasiehitamises.

Ehk teisisõnu, tahaksin, et «vabaduse, õiguse ja õigluse» asemel, mille alusel olevat loodud Eesti riik, kõlaksid sõnad «vabadus, võrdsus ja vendlus». Neis kolmes sõnas, mis eristavad Prantsuse Vabariigi põhiseadust Eesti Vabariigi omast, on peidus väga palju. Prantslaste konstitutsiooni esialgne, 1789. aastal vastu võetud 17 paragrahvist koosneva «Inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni» tekst sai inimkonna kultuuripärandiks. Hoolimata sellest, et reliikviale on hiljem juurde keevitatud palju ajaga kaasas käivaid peatükke…

Millal oleks õige aeg Eesti Vabariigi põhiseadus lahti võtta ja otsustada, kas meie õigusruumi süda vajab klappide vahetamist või hoopis uue südame siirdamist? Kas peame seda tegema ja saame teha Läti-sarnases hädaolukorras, kus «parlamendipresident» langes oma liigse julguse ja iseseisva otsustamise ohvriks ega osutunud tagasivalituks, või oleks targem põhiseadus üle vaadata rahulikumal, stabiilsemal ajal? Näiteks nüüd, mil Toomas Hendrik Ilves tõenäoliselt hoiab riigitüüri samal kursil veel viis aastat?

Tegelikult pole ju vahet, kas presidendi otsevalimine rahva poolt kirjutatakse uude põhiseadusesse või muudame kehtiva põhiseaduse vastavaid sätteid. Tähtis on, et Eesti muutuks avatumaks, et rahval oleks rohkem sõnaõigust oma maa saatuses kaasa rääkida. Muidu kisub rahva «kõrgeima võimu kandjaks» nimetamine haledaks pilaks.

Palju sõltub ka riigipeast endast. Mis oleks ilusam, kui president Toomas Hendrik Ilves ise algataks rahvahääletuse mõtte ja laseks riigikogul inimestelt küsida: kas tahate viie aasta pärast riigipead valida otse või kaude?