Aasta algul Põhja-Aafrika riikides puhkenud rahvarahutused on jõudnud järgmise murdepunktini. Liibüa mässulised võtsid öösel üle suurema osa Tripolist, vahistatud on sealse diktaatori Muammar Gaddafi kaks poega. Kuigi nende ridade kirjutamise ajal pole veel teada Gaddafi asukoht (kuulduste kohaselt on ta põgenenud Alžeeriasse) ning 10–15 protsenti pealinnast on valitsusvägede kontrolli all, saab vana režiimi Liibüas ikkagi murtuks kuulutada.
Ent mis saab edasi? Liibüa on kolmas riik, kus araabia kevad on toonud kaasa võimuvahetuse, kuid pärast valitsenud režiimi kukutamist ei saa rutakatest arengutest üheski neist rääkida: Tuneesias on võimul üleminekuvalitsus, Egiptuses sõjavägi.
Mõlemas riigis toimus režiimivahetus vastavalt juba jaanuaris ja veebruaris, kuid demokraatlikke valimisi on seni edasi lükatud. Ent Jeemenis, kus president Ali Abdullah Saleh sai juunis viga ja viidi ravile Saudi Araabiasse, pole sisulist võimuvahetust toimunud ja riigitüüri hoiab Salehi asepresident.
Liibüas on mässulised küll koostanud üleminekunõukogu, samuti on neil olemas rahvusvahelistele ekspertidele muljet avaldanud kava üleminekuks demokraatiale, kuid praegu, suuresti ka senise sõjategevuse tõttu, on keeruline hinnata, kas mässulistel on tahet ja eelkõige võimekust see kava ellu viia. Ülestõusnutega on liitunud paljud Gaddafi kunagised liitlased ja erinevate hõimude esindajad, mis võib muuta keeruliseks üksteisega koostöö tegemise.
Mässuliste juht Mustafa Abdel Jalil ütles eile, et võit saabub alles siis, kui Gaddafi on kinni võetud. Kolonelile tagatakse aus kohtupidamine, lubas Jalil. Omaette küsimus on, kuidas saab end kaitsta inimsusvastaste kuritegude eest, milles Gaddafit süüdistatakse.
Euroopa riigid saavad demokraatlikke arenguid Põhja-Aafrikas ainult toetada. Rääkimata sellest, et isevalitseja on alati ohuks oma naabritele, ka Euroopale, annab aastakümneid võimutsenud autokraatlike režiimide langemine sealsele rahvale nüüd vähemalt võimaluse ehitada üles vaba ühiskond. Loodetavasti mõistetakse seda võimalust hästi kasutada.
Eraldi märkimist väärib NATO tegutsemine, kelle õhurünnakud andsid mässulistele võimaluse tegutsemiseks ning kelle rünnakuekspertide nõu aitas mässulistel pääseda seni kuid kestnud tupikseisust.
Kuid NATO ei kukutanud Gaddafi režiimi, seda tegid Liibüa inimesed ise. Kuidas Liibüa jaoks araabia kevad edasi kulgeb, sõltub juba nende endi demokraatiavalmidusest.