Presidendi kirjatalgute lugu: elada ei saa riigi nimel

Võõrsil õppinutel on Eestis keeruline tööd leida. Foto: Panther Media/Scanpix

Minu minekud on lähtunud samast impulsist, mis panid Viivi Luike oma verega paberitükile kirjutama sõnu «mina saan [siit] ära» ja neid plekk-karbis Lõuna-Eestisse kuuse alla matma. Või sellest, millest on kirjutanud Kerli Kõiv Eestis kasvamise ja siit ära minemise vajaduse kohta. Ka mina pidin ära saama, aga ma ei lootnud, et kunagi saan. Siiski võimalused tekkisid. Ja minu jaoks on korduvalt olnud selleks konkreetseks väljundiks õppimine ning kirg teadmiste järele, mitte aga kihk otsida õnne.

Minu jaoks on Eestis elamine alati eeldanud väga suurt tugevust. Et saada hakkama kõledas kliimas ja õhustikus. Enda karastamiseks ja tugevamaks saamiseks olen ma läinud kaugemale, kus olen leidnud võimalusi iseenda arendamiseks. Seda enam imetlen ma üht oma säravat sõbrannat, geeniust, kel on julgust vaadata silma oma konfliktidele enda ja kodumaa vahel ning asuda oma noores eas tagasi Võrumaale elama, koju, juurte juurde. Aga olen ka huviga täheldanud, et on inimesi, kelle kasvamine Eestis ja ümbruskonna mõju nende arengule on olnud hoopis erinev minu ja minu sõbranna kogemustest. Igati helge ja rahulik.

Aga lõpuks saab ennast hästi või halvasti tunda ükskõik kus. Sest kodu, kõige sügavamas mõttes, asub meie enda sees ja seda suhet kanname alati endaga kaasas. Kodumaa on vahend, mis võimaldab seda sidet materiaalsel tasandil tunda. Pealegi ei ole tänapäeva internetiajastul asukoht, kus olla või elada, enam üldse nii määrav. Kuid miks siis ikka olen käinud nii mitmeid kordi edasi ja tagasi, Eestist ära ja tagasi Eestisse.

Inglismaa
1999. aastal viis George Sorose ja Avatud Eesti Fondi stipendiumi võitmine mind aastaks Inglismaa erakooli õppima. Hiljem minu stipendiumi pikendati veel ühe aasta võrra ja seega sain omandada Briti keskhariduse. Et ennast sääraseks muutuseks vaimselt ette valmistada, lugesin Inglismaale minemisele eelnenud suvel iga päev 100 lehekülge ingliskeelse ilukirjanduse klassikat. Minu silmanägemine kannatas tublisti. Lisaks sellele, teadmata, et saan Inglismaal keskkooli lõpetada, vastasin ette 11. klassi õppematerjali peaaegu kõigis ainetes.

Kultuurišokk Inglismaal oli siiski suur, eriti elujärje ja maailmas erandliku briti haridussüsteemi osas. Majandusstandardite vahe Eesti ja Inglismaa vahel oli aastal ´99 nagu öö ja päev, ning sellega ei olnud kerge kohanduda. Eriti lõi see välja ülikalli õppemaksuga erakoolis. Hoolimata üldistest raskustest ja isolatsioonist muutis antud kogemus oluliselt minu lähenemist õppimisele, infole ja analüüsile, millesarnast kogemust ma Eesti keskkoolis poleks kunagi saanud. Kokkuvõttes on mul on väga hea meel, et olen saanud endas ühendada Eestis õpitud faktid ja Inglismaal omandatud julge, avatud ja loomingulise lähenemisviisi igasugusele materjalile.

Inglismaal õppimise ajal tundsin ka suurt vastutust eestlaseks olemise ees. Olin oma koolis ainus ja esimene eestlane, elav visiitkaart tundmatust Ida-Euroopa riigist oma koolikaaslastele, õpetajatele ja direktorile. Lennart Meri sõnad, et iga eestlane on välismaal oma maa suursaadik, käisid minuga kogu aeg kaasas. Kui ma sellest «vastutusekoormast» kord oma Oxfordi haridusega õpetajale rääkisin, ei saanud ta sellest aru. Inglased sellist vastutust endas ei kanna, vaid tunnevad end välismaal viibides niiöelda eriti vabalt.

Märkasin pea, kuidas «koduigatsus» ei väljendunud niivõrd tunnete, kuid tegudena. Lõputöö muusikas kirjutasin Veljo Tormise loomingust, kooli kontsertidel laulsin muuhulgas eestikeelseid laule. Võõrsil olles tekib säärane vajadus millegi oma ja tuttava järele iseenesest ning palju intensiivsemalt kui kodumaal.

Kommunikatsiooni teema oli omaette ooper. Sel ajal polnud veel Skype´i ja kontakt kodumaaga oli minimaalne. Pikad kirjad sõpradele ja esimesed e-mailid perele. Kultuuri- ja keelekümblus oli nii totaalne, et esimest korda jõuluvaheajaks koju tulles rääkisin eesti keelt aktsendiga ja paljud sõnad ei tulnud meeldegi. See oli ka endale paras šokk.

Sellest ajast peale oskan hinnata vägagi seda, et ohtralt võõrsil elamise kiuste, ja kindlasti ka tänu Eestis ülikoolis õppimisele peale keskkooli Inglismaal, olen suutnud säilitada väga hea eesti keele oskuse. Mõistan, millises eksootilises staatuses on eesti keel, kuna teda räägib ainult umbes miljon inimest. Seda enam olen hakanud hindama lõuna-eestlaseks olemise, võru keele tundmise ja selle sees üles kasvamise väärtust. Minu kodune keel on siiamaani võru keel. Mu vanaema pole mingit muud keelt kunagi rääkinudki! Võru keel on laulev, mahlane, lopsakas ja peegeldab hoopis teist meele- ja kultuuriruumi kui eesti keel.

Sellest olen ma aru saanud ja seda oma identiteedi osana aktsepteerinud. Sest keeleoskus, olgugi tegemist emakeelega, ei ole midagi iseenesest mõistetavat. Keel on elav ja keerukas «organism», mis areneb ja muutub ning võõras keskkonnas ununeb. Kes Eestist eemal, kaotab paratamatult oma emakeele oskuse suuremal või vähemal määral. Seda kõike olen ma mõistnud just tänu oma reisidele ja Eestist eemal oldud ajale. Eesti Muusikaakadeemias õppides kordas meile üks lektor järjepidevalt järgmist lauset: tark ei tammu mööda ilma, vaid vaatab aknast välja ja saab aru, mis seal sees on. Minu puhul see ei ole kehtinud, sest just reisid ja Eestist ära oldud aeg on minu silmi paljule avanud. Ja ega lektorgi sellesse fraasi uskunud, vaid lausus seda läbi kerge irooniaprisma, kannustamaks meid minema õppima ka mujale. Astuma välja oma turvalisest keskkonnast, et end avastada läbi teiste keskkondade ja olukordade.

Hispaania
Eesti Muusikaakadeemias õppides andsin sisse avalduse Erasmuse üliõpilasvahetusprogrammis osalemiseks Madridi Kuninglikus Konservatooriumis. Peale kolme aastat Eestis olin jälle rahutu ja valmis rändama ning uusi teadmisi koguma. Erasmuse programm oli 2005. aastal suhteliselt alguses ja võimalus väheste jaoks. Aga aastaks Madridi ma läksin.

Sellest kujunes pöörane silmaringi avardav aasta. Sain selgeks hispaania keele, itaalia keele baasil, mis ma Eesti Muusikaakadeemias olin õppinud. Samas kadus itaalia keele oskus täielikult. Keeleõppimisprotsessid on juba kord sellised veidrad... Sain aru, et Eesti pole ainuke riik, kel olnud keeruline ajalugu.

Nägin, et Hispaania kodusõja ajal külvatud segadus ja 1975. a. lõppenud Franco režiimi varjud elavad Hispaanias ja hispaanlastes siiamaani. Nägin, kui palju hirmu ja suletust on pealtnäha nii rõõmsate ja enesekindlate hispaanlaste naeratuse taga. Kogesin, kui suletud on Hispaania mingis mõttes tänapäevani välja. Kuid see Püreneedega Euroopast eraldatud riik avas minu silmad Ladina-Ameerika ja Aafrika - piirkondade suhtes, millega Eestil on minimaalsed kontaktid. Hispaania jaoks on Ladina-Ameerika aga tema kunagiste kolooniate maa, kust praegu voolab justkui vastutasuks emamaale immigrantide tulvasid. Ja Lõuna-Hispaania on väravaks Aafrikasse. Kõike seda ei oleks ma iial saanud kogeda ega mõista Eestis elades.

Siiski oli mul Madridi Konservatooriumis kaasas eesti torupill, mida ma järjekindlalt mängisin ning mille saladusi kohalikele torupillientusiastidele avasin. Ja mulle oli väga palju tuge kohalikest eestlastest ning teistest eesti Erasmuse tudengitest. Tükike Eestit oli ka Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine saatkonnas, millest kujunes nii mulle kui ka paljudele teistele Hispaanias elavatele eestlastele üks aasta tippsündmusi.

2006. aasta mais tulin tagasi Tallinnasse esitama bakalaureusekontserti ja tegema järele viimase bakalaureuseaasta õppeaineid Eesti Muusikaakadeemias. Nägin, kui ühtlustamata on õppeprogrammid riikide vahel, isegi kui tegemist on väikse Euroopaga! Selles mõttes on äraolijal alati raskem. Ta peab kohandama end teise keele, kultuuri, tingimustega, õppeprogrammiga vms võõral maal ja tihtipeale tagasi tulles tegema topelttöö, sest «süsteemid» riikide vahel ei ühti. Sama juhtus minuga ka Inglismaalt Eestisse naastes, kui Eesti riigieksamid tuli uuesti sooritada. Samuti Itaaliasse õppima asudes.

Itaalia
Minu viimane pikem «ärakäimine» oli kolmeks aastaks Milanosse, kus ma omandasin teise magistrikraadi. Minemise põhjus oli taaskord sisemine sund – vajadus kogeda, näha, areneda ja õppida – muuhulgas araabia keelt! Seda kõike väljaspool Eestit, teises keskkonnas. Olin naasnud peale Erasmuse aastat Eestisse magistratuuri õppima. Magistriõpingud said tehtud, aga hing ei andnud asu ja miski stabiilse elu «püha lehm» mind paigal ka ei hoidnud – ei pangalaen, ei töö, ei pere.

Saatuse tahtel sattusin õppima Milano Ülikooli, kus ma üle pika aja tundsin, eriti tänu õpitavale erialale, milleks oli rahvusvaheline kommunikatsioon, et olen õigel ajal õiges kohas. Õppisin, töötasin ja mängisin saksofoni vahvas üheksast eri rahvusest (Burkina Faso, Kuuba, Maroko jne) muusikuid koondavas bändis, millest kujunes minu jaoks paras kultuuride tundmise elukool.

Viimased poolteist aastat töötasin ka Eesti aukonsuli assistendina, puutudes igapäevaselt kokku eestlaste vajaduste ja probleemidega. Samuti nägin, milline on Itaalia ja itaallaste huvi Eesti vastu. Vajadus Eestiga kontaktis olla ja Eesti teemadega tegeleda kasvab välismaal elades loomulikult hüppeliselt ja konsulaadis töötades sai seda vajadust aktiivselt õigetesse kanalitesse suunata.

Minu puhul kasvas samuti teadlikkus Eestis toimuvast. Itaalias elades olin kõigega (telesaated, raadiosaated, uudised, ajalehed jne) palju paremini kursis, kui olen praegu Eestis olles. Ma arvan, et paljud võõrsil elavad inimesed tunnevad end selles ära. Seda veidram on Eestis tööintervjuudel kohata küsimusi, kus seatakse küsimärgi alla kursisolemine Eesti eluga võõrsil oldud aastate tõttu.

Loomulikult on kohapeal elamine siiski midagi muud. Ja sellepärast ongi tarvis aeg-ajalt tagasi tulla ja siinset õhku hingata. Seda on lausa vaja. Sest inimene on sündinud sinna, kuhu ta on sündinud, mingi põhjusega ja see side jääb kestma. Kellel rohkem, kellel vähem. Üks sõbranna, kes õpib praegu Hollandis, on mulle korduvalt öelnud, et Eestis peab regulaarselt käima ennast laadimas. Eesti «maa» annab jõudu. Kohad ja inimesed, keda tunned, aitavad lõõgastuda ja rahuneda. Tunda, et sul on millegagi seos. Tänapäeval vaevlevad nii paljud inimesed, temake Euroopa sealhulgas, identiteedikriisi käes. See on väga kerge juhtuma, tean seda omast käest, kui viibida palju võõrsil. Kuid identiteedist algab ju kõik. Kõige suurem võit ja eneseületus ongi vist julgeda olla see, kes sa oled, näkku vaadata oma päritolule.

Epiloog
Kui ma olin noorem, Inglismaal õppimise ajal, oli mul häbi olla eestlane ja Eestist pärit. Mingil hetkel see kadus, võib-olla Hispaanias, võib-olla läbi sisemise kasvamise. Mõistsin, et ka ilusatel ja arenenud Euroopa riikidel on probleeme. Ma ei kujuta ette, kas tänapäeva noored üldse tunnetavad veel sellist kompleksi või on suhtumine kümne aastaga totaalselt muutunud? Sest muutunud on tõesti palju!

Peale Itaalias ülikooli lõpetamist oli mul valida, kas liikuda edasi Brasiiliasse või Eestisse. Seekord valisin Eesti ja olen siin juba peaaegu aasta aega olnud. Tulvil rahvusvahelisi töö- ja kultuurialaseid kogemusi, seitse keelt suus, kahe magistrikraadiga. Arvates, et saan Eestile kasulik olla. Aga loomulikult olen tagasi ka iseenda pärast, vajadusest olla peale aastatepikkust äraolemist jälle vahelduseks kodus.

Praegu ma ei tea, kas ma olen tagasi jäädavalt. Aga ma olen aru saanud, et siin on mu juured, siit olen ma pärit, et siin on mu kodu või üks kodudest. Elada ei saa riigi nimel, vaid enda nimel. Ja mina ei saa anda oma tulevikku pelgalt oma riigi kätte. Olen näinud tublisti vaeva ja harinud end eri valdkondades, tundes vastutust oma mitmekülgsete annete eest. Kõike seda selleks, et mitte kunagi hätta jääda.

Kahjuks leian ennast situatsioonist, kus ma ei ole peale peaaegu aasta otsa kestnud tulutuid tööotsinguid saanud Eestis rakendust. Selle aja jooksul pole ma isegi kohanud ühtegi töökuulutust, kus vajataks hispaania ja itaalia keelt! Sõnapaari «talendid koju» ei suuda ma enam kuulda, see tekitab minus tõepoolest vastuolu, kuna ma ei tunne mitte mingil moel, et mind Eestis oodataks või vajataks.

Aga milleks lõpetada nii kurval noodil? Ju on olemas Kõrgem Plaan, mis ülevam Eesti riigivõimust, eestlaste kojutoomise programmide edust või nende läbikukkumistest. Ju ta võimaldab mul peale peadpööritavat viimast aastakümmet lihtsalt puhata. Võtan selle kingituse tänuga vastu, kuigi tüüpiliselt tööka eestlasena ja tööusku Eesti ühiskonnast ümbritsetuna on see parajalt keeruline. Ja võimalik, et lõpuks ometi ka üks huvitav töölekutse terendab käeulatuses. Eks ikka Eesti ja välisilma vahelise koostöö arendamise suunal.