Presidendi kirjatalgute lugu: minu hing ja süda on Eestis

Foto: Panther Media/Scanpix

Lahkumine on raske
Sulgesin enda järel majaukse ja toppisin autosse viimasena oma vanaaegse aegu näinud tooli. Nii see uks kui ka tool olid mulle väga armsaks saanud. Mis sest, et see uks viis vaid väiksesse katusealusesse üürikorterisse, oli see ikkagi olnud minu koduuks kolm viimast aastat Tallinna vanalinnas Sauna tänaval. Sealt uksest olin sisse ja välja käinud iga päev koos oma «esimese lapse»- inglise buldogiga. Sellel toolil olin kirjutanud oma ülikooli lõputöö ja õppinud arvukaid kordi eksamiteks. Seda ust oli raske sulgeda ja mõelda, et teen seda nüüd ja praegu viimast korda. See oli soe suvepäev juunis 2002, kui seisin seal kuuendat kuud lapseootel, pisarsilmil ja jätsin jumalaga ühe perioodiga oma elust. Ülikooliaeg, noorpoliitiku aeg, Eesti Vabariigi riigiametnikuna töötamise aeg, Tallinna vanalinna elaniku aeg, nooruse ja vallatuste aeg - see kõik oli nüüd mööda saamas, kohe kui istun autosse ja sõidan sealt ära. Lahkumise tegi raskeks ka teadmatus, mida toob tulevik. Teadsin vaid seda, et minust saab paari kuu pärast ema.

Kuidagi põnev tundus teisest küljest see teadmatus. Kas tulevik on hetkeolukorrast parem või halvem? Seda oli võimatu ette näha. «Ma olen siiski kõigest lapsehoolduspuhkusel ja mul on iga hetk õigus oma tööle ministeeriumisse tagasi minna. Pealegi on Stockholmist võimalik iga kell istuda laevale ja Eestisse tagasi tulla, kui mulle seal ei peaks meeldima,» mõtlesin endamisi, kui keerasin Sauna tänavalt oma laeni asju täispakitud autoga Viru tänavale, et võtta suund seejärel vanematekoju Viljandimaale, kuhu viia minu kallis tool hoiule.

Ootamatused teevad lahkumise kergemaks
Rasedusnädal 34, olen Tartu sünnitushaiglas ja saanud ootamatult emaks. Minu palatis on peale minu veel neli naist. On augustikuuõhtu. Kell on alles kaheksa, kuid juba on toas hämar-pime. Ainsaks tehisvalgusallikaks on suur laes rippuv pirn keset tuba, mida ükski palatikaaslastest ei söanda või ei taha põlema panna, et üksteist mitte häirida. Laua- ega seinalampe ei ole. Öökapil on kauss piimasupiga, milles on alumiiniumist lusikas. Just selline, mida koolisööklas sai kunagi igatpidi väänatud. Taldriku kõrval on klaas heleda vedelikuga, mille maitse meenutab kohvi. Mul ei ole isu ega und. Pööran end näoga vastu seina ja nutan hääletult. Ma tunnen end kohutavalt üksi, ma olen mures lapse tervise pärast ja ma olen kohutavalt pettunud. Mulle tundub, et see on mingi halb unenägu.

Ma olin seda emaks saamist hoopis teistmoodi omale ette kujutanud. Sooja vastuvõtu asemel haiglas ei tahetud mind üldse vastu võtta, sest mul ei olnud rasedapassi neile ette näidata. Kust nemad teavad, et ma pole AIDSI-haige, vastati vastuvõtus, kui palusime kell 12 öösel sagenevate tuhudega sisselaskmist. Selgitused, et ma hommikul Võrtsjärve äärde kalale minnes ei osanud aimatagi, et ma õhtul sünnitama hakkan, sest tähtajani oli veel hulk aega, ei rahustanud personali. Öeldi, et isa peab sõitma nüüd ja kohe Viljandisse rasedapassi järele. Haledalt nutma hakates ja tähelepanu juhtides asjaolule, et ma olen esmasünnitaja ja ma kardan üksi jääda, anti lõpuks armu, kuid toonitati, et rasedapassile peab kohe pärast sünnitust järele sõitma. Meest sõnast, härga sarvest- nii pidi värskelt isaks saanu kell kaks öösel Viljandisse rasedapassi järele kihutama ja noor ema saadeti ühispalatisse ning laps kärutati kuvöösis erijärelvalvega lastetuppa.

Kuna kalalkäigu riideid pärast sünnitust selga enam ei saanud panna, tuli leppida haigla kulunud hilpudega. Midagi nii alandavat, kui see noore ema teekond sünnituspalatist ühispalatisse, ei olnud ma kunagi varem kogenud. Käega sidet jalgevahel hoides, komberdasin hernetondiriietuses omal jalal teisele korrusele ühispalatisse, kus mind ootasid ees neli naist, pime tuba ja üksindus.

Raske oli uskuda, et see oli aasta 2002 ja mitte mingi nõukogude ringvaade. Personali haukuv kõneviis või lihtsalt tuim vaikimine, kookonis beebid ja räämas haigla rääkisid vastupidist. Kümme päeva enneaegselt sündinud lapse emana selles «muuseumis» sööbisid igaveseks mällu. Unustamatu oli ka oma lapsega esimene tõeline kohtumine. See leidis aset öösel, kui emadele toodi palatisse kookoniks mähitud beebid, kellele kästi tissi anda. Oli pime ja mul polnud õrna aimugi, kuidas seda teha tuleb. Selles samas haiglas oli neljapäevaselt lämbunud ema tissi alla minu elukaaslase vanem vend. Sellest söömaajast ei tulnud esimesel korral midagi välja. Ei tulnud ka järgmistest, sest stressi ja mure ning oskamatuse tagajärjel kadus rinnast piim.

Toomemäe räämas sünnitusmaja kõrval uhkeldas värskelt renoveeritud Riigikohtu maja. Milline kontrast! Paari aasta eest olin seal sõjakalt esinenud hageja esindajana harjutuskohtu võistluse finaalis. Nüüd olin sattunud juhuslikult sellesse nn teise-Eestisse, kus arstid on kuningad ja patsiendid alamad. Selleks, et saada tähelepanu, peab olema tutvusi või tegema kingitusi.

Selleks, et võrrelda, peab olema erinevaid kogemusi
Minu teine ja kolmas laps sündisid Stockholmis 2004 ja 2008, samuti enneaegselt 32. ja 36. rasedusnädalal. Kui pärast sünnitust tõi naeratav meditsiinitöötaja mulle kandiku, millel oli värskelt pressitud apelsinimahl, võileib, aurav kohv, Rootsi lipp ja lilleõis tillukeses vaasis, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Koos puhta valge öösärgiga ulatati ka sukapükste laadi nailonist aluspesu. Meditsiiniõde istus naeratades minu voodiservale ja küsis, kuidas ma ennast tunnen ja kas ma soovin oma last rinnaga toita. Jaatava vastuse peale võttis ta taskust välja vahtkummist rinna ning näitas selle peal, kuidas rinnaga toitmine käib. Automaatselt meenusid minu kogemused Eestist.

Aeg on edasi läinud. Toomemäe sünnitusmajas ei sünni enam lapsed. Nüüd sünnivad nad uues ja modernses sünnitusmajas. Kas aga emadele pärast sünnitust tuuakse kandik, millel on värske mahl, võileib, kohvi, sini-must-valge lipp ja väike lilleõis, ma ei ole kuulnud. Kas väärtustatakse seda sünnitusjärgset hetke, kui naine on äsja saanud hakkama nii tähtsa ja raske ülesandega nagu seda on lapse ilmale toomine ja ta kogub jõudu, et minna edasi? Ma ei tea ka seda, kas personal neile naeratab, neid kiidab ja neilt enesetunde järele küsib ning rinnaga toitmist õpetab.

Kui Eestis sünnitades hooliti vaid sellest, et laps võtaks kaalust kiiresti juurde, et ema ja laps saaksid ruttu koju minna, siis Rootsis pöörati tähelepanu rohkem ka emale. Kuidas tunneb ennast ema, kes peab selle lapse eest hoolitsema hakkama? Naeratav ja südamlik haiglapersonal on tähtsam kui perepalat. Eriti esmasünnitajad vajavad nõuandeid ja tuge, sest kõik, mis seondub ema rolliga, on neile uus. Haiglapersonali all pean silmas kõiki, kes haiglas töötavad. Mulle naeratasid ja mind teretasid Rootsi haiglas kõik - ka turbanite ja pearättidega sanitarid. See on normaalne käitumine, mitte pingutatud viisakusavaldus. Kuidas juurida välja Eestist inimeste omavaheline haukuv kõneviis ja tuimus? Kuidas muuta naeratus ja sõbralikkus loomulikuks? Ei usu, et see on ainult palganumber. Miks on enamus eestlastest mornid ja tuimad nagu masinad?

Minu lapsed on eestlased
Mul on kolm toredat ja tervet last, kes räägivad eesti keelt ja peavad ennast eestlasteks. Suureks abiks ja toeks on mulle olnud Stockholmi Eesti lasteaed ja Stockholmi Eesti kool. Kõik soovijad aga ei saa kohta Eesti lasteaias, sest seal on vaid 23 kohta ning paljudel vanematel ei ole logistilisel põhjustel võimalik oma lapsi tuua Eesti kooli. Osad vanemad ei pea eestluse alalhoidmist tähtsaks või ei ole emakeele ja mitmekeelsuse tähtsust endale teadvustanud.

Olen aastaid püüdnud Eesti lasteaia juhatuses olles leida omale mõttekaaslasi, et suurendada Eesti lasteaeda. Kord takerdub see Eesti Maja nõudele kirjutada 30aastane äriplaan, et selleks ruume juurde saada. Kord jääb see aga riskikartliku lasteaia juhataja või juhatuse taha toppama. Koht Stockholmi Eesti lasteaias on väheste väikeste eestlaste privileeg.

Viis aastat tagasi asutasime mõttekaaslastega Stockholmi mudilasringi, et pakkuda neile väikestele eestlastele, kes lasteaeda ei mahu või Eesti koolis käia ei saa, võimalust kohtuda ja eesti keelt harjutada igal teisel pühapäeval. Alguses tegutsesime Eesti lasteaias, nüüd Eesti kooli ruumides. Viie aasta jooksul olen kohanud mudilasringis sadu eestlasi, kes püüavad oma lastele õpetada eesti keelt, kuid see ei ole ilma lasteaia ja kooli abita nii lihtne. Eriti siis, kui kodus räägitakse mitut keelt.

Selleks, et propageerida emakeele ja mitmekeelsuse tähtsust, asutasime Rootsi Eestlaste Liidu juurde keelekomisjoni. Kord aastas tähistame märtsikuus emakeelepäeva, mil korraldame keeleküsimustele pühendatud konverentsi ja arutame neid teemasid mõttekodades ja tööpadades. Täiskasvanutele korraldame eesti keele kursuseid ja koostöös noorusliku Klubiga Estetic sotsiaalset suhtlemist võimaldavaid üritusi. Kõige suurem ambitsioon on eesti keelele vähemuskeele staatuse taotlemine, millele me prof. Raimo Raagi abiga püüame poliitilistes kuluaarides lobby korras teed rajada. Vähemuskeele staatus Rootsis annaks suuremad võimalused ja perspektiivid eesti keele õpetamisele rootsi lasteaedades ja rootsi koolides. Loomulikult tõstaks see veelgi Stockholmi Eesti kooli staatust.

Eestluse edendamine on minu hobi
Paljud inimesed arvavad, et ma töötan Eesti Majas. Tegelikult töötan hoopis täiskohaga riigiametnikuna Rootsi valitsuse heaks. Eestluse edendamine on minu hobi ja vabaaja harrastus. Enamus inimestest ei saa aru, kuidas on kolme väikese lapse ja töö kõrvalt võimalik aktiivset seltsielu elada.

Soov edendada olemasolevaid struktuure, anda teistele midagi positiivset - on see, mis paneb mind liikuma. Soojad sõnad ja pilgud ning õnnestunud üritused annavad energiat juurde. Rootsi 2002. aastal tulles tundsin siin vaid ühte inimest. Tänaseks on aga sotsiaalne võrgustik minu ümber kasvanud pea tuhande inimeseni. Eesmärk on aga ühendada moodsa internetiportaali abil kogu eestlaskond Rootsis ja miks mitte ka globaalselt, ühte infovõrku. Mul on palju mõttekaaslasi, kuid ka palju vastaseid. Kritiseerijaid ja targutajaid on alati rohkem kui asjalikke tegijaid. Miks see nii on, et eestlased välismaal ei hoia rahvusgrupina kokku nagu näiteks juudid või venelased?

Ma olen sisserändaja ehk immigrant
Rootsi elama asudes ei osanud ma sõnagi rootsi keelt. Magistrikraadiga juristina sattusin ühte koolipinki rootsi keelt õppima põhikooliharidusega mustanahaliste ja teiste värviliste rahvustega, kes alustasid keeleõppimist tähestikust ja r-tähe hääldamisest. Õnn naeratab ikka seal, kus seda kõige vähem oodata oskad. Juhuslik kohtumine tööbüroos viis mind Justiitsministeeriumisse praktikale. Alguses öeldi, et ma saan jääda mitte kauemaks kui kolm kuud, kuid siis pikendati veel kolm kuud ning siis sain juhuse läbi asendajaks ühele ametnikule, kes parlamenti läks aastaks teist tööd katsetama.

Kui sa ei ole olnud töötu, siis sa ei tea, mis õnn on leida tööd ja saada palka. Ma olin pärast kolme aastat võõrsil elamist saanud selle riigi tööturule! Selle kolme aasta jooksul olin saanud oma teise lapse ja lapse kõrvalt teinud magistrikraadi Euroopa Liidu õiguses. Ma olin õnnelik immigrant, sest mul oli töö soliidses kollektiivis.

Kui see töötaja, keda ma asendasin, tuli oma tööpostile tagasi, anti mulle valida, kas ma lahkun ministeeriumist või jätkan sekretärina. Hirm töötuks jäämise ees oli nii suur, et ma võtsin vastu kõige madalama ametiposti poole madalama palgaga. See tundus turvaline otsus, kui sul on kaks väikest last ja sa ei valda veel perfektselt rootsi keelt. Juristi tööriistaks on keeleoskus ja kohaliku maa seaduste tundmine. See oli minu osakonnajuhataja, kes tuli minu juurde kuulutus näpus- täiendõpe välismaal diplomi omandanud juristidele. Ma sain soovituskirjad ja kandideerisin, käisin intervjuul. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin, et olin üks nendest 15-st juristist, kes said võimaluse nelja aasta asemel kahe aastaga saada rootsi juristi diplom.

Kõik ei lähe lepase reega
Keset esimest õppeaastat avastasin, et ootan last. Mis nõidus see minuga on, et ma alati jään lapseootele, kui ma saan mingi uue võimaluse. Esimese lapse ootele jäin siis, kui sain teate, et olen saanud Euroopa Komisjoni praktikale. Teise lapse ootele jäin magistriõppesse sisse saades ja nüüd jälle. Lapsed ei saa olla takistuseks õpingutele ja karjäärile. Kõik võtab küll rohkem aega ja kulub rohkem närvirakke, kuid raskused ongi ju selleks, et neid ületada ning sellest tagantjärele rõõmu tunda.

Nüüd on kolmanda ja viimase lapse sünnist möödas kolm aastat, kõik eksamid on tehtud, kuid Rootsi juristidiplomist lahutab veel rootsikeelne lõputöö. Ohates vaatan kalendrit ja ei näe seal peale suvepuhkuse ühtegi ajalist auku, kuhu selle kirjutamist planeerida. Juhendaja on olemas, pealkiri on olemas - «Infovahetuse digitaliseerimine õiguskaitseorganite vahel kriminaalprotsessis», kuid aega kirjutamiseks ei ole. Eluga edasiminekuks Rootsis on siinset juristidiplomit vaja. Ma ei saa jääda igaveseks ministeeriumisse sekretäriks. Ma pean oma kalendrist välja praakima eesti organisatsioonidele pühendatud tegevust. Mis on tähtsam, kas erialane karjäär või eesti seltsielu arendamine? Raske valik.

Ma olen Eesti riigi mitteametlik diplomaat
Ma olen juba väsinud reklaamimast Eestit ja rääkimast Eesti edusammudest e-lahendustes. Osad kuulavad põnevusega, teised muigavad. Eesti ei ole atraktiivne, Eestist ei teata kuigi palju. Juba teist aastat olen viinud grupi kolleege justiitsministeeriumist Eestisse õppereisile. Kolleegid ahhetavad, kui näevad ja kuulevad e-riigi lahendusi ja teenuseid. Rootsi ministeeriumides koopiamasinad huugavad ja faksid undavad ning sekretäride sõrmed on endiselt templivärvised ja akte nõelume riigilipu värvides niidiga. Eestis toimib samal ajal struktureeritud infovahetus ja sekretäride asemel töötavad infotehnoloogiaga sina-peal olevad dokumendihaldurid. Küsin endalt sageli, mida ma seal stagneerunud Rootsi riigiaparatuuris üleüldse teen?

Ikka ja jälle ma tutvustan Eestit ja tema edusamme. Pakun Eesti Vabariigi aastapäeval kolleegidele kodusküpsetatud kohupiimakooki, pannes selga Muhu rahvariided, demonstreerin neile e-valimisi ja räägin e-toimikust ning x-teest. Osade kolleegidega käin Eesti Maja restoranis söömas ja teistega Eesti Majas tantsukursustel ning kolmandatele õpetan verivorsti tegemist.

Minu hing ja süda on Eestis
Ma tean, et ma lähen ühel päeval Eestisse ka päriseks tagasi. Ma olen ainus laps talupidajate peres, kellel on kaks talu- üks Viljandimaal ja teine Rõngus. Üks talukoht on ostetud nõukogude ajal ja teine on põlistalu, mille tagasisaamiseks oli isal vaja kulutada kolme instantsi kohtuuksi. Need talud ei ole minu jaoks müüdavad. Nendel on minu jaoks eriline väärtus. Nende talude kaudu ma tunnen oma sidet esivanemate ja oma juurtega. Praegu jaksavad vanemad veel nende eest hoolt kanda, kuid mitte enam kaua. Minu kohus on minna tagasi ja neid aidata, kui nemad enam ei jaksa. Praegu võin veel rännata ja suurlinnas kogemusi koguda ja tulla lastega koju jõuluks ja jaaniks ning kogu suvepuhkuseks. Mis saab lastele olla parem, kui koolivaheajad maal nagu Bullerby raamatus.

Selleks, et osata hinnata oma kodu ja kodumaad, peab veidi võõrsil elama!