Kui 19. sajandi lõpus läksid eestlased paremaid elamis- ja töötingimusi otsima Türgi sõjas vabanenud Krimmi aladele, siis praegu valitakse väljarändamiseks enamasti tsiviliseeritumad piirkonnad. Miks mina ebapopulaarse stepi valisin? Kas paremat paika polnud? Ehk uudishimust? Kas iseenda proovilepanekuks, huvist rahvuskaaslaste käekäigu vastu tuhandete kilomeetite kaugusel või võimaluse pärast ulatada abikäsi seal, kus seda rohkem vajatakse?
Jah, loomulikult kõige selle pärast! Aga tegelikult?
«Kui inimene ei naudi enam seda, mida teeb, raiskab ta teise inimese aega», olin just kuskilt lugenud. See väide oli võtmesõnaks, miks asusin teekonnale tundmatusse otsima südamehäält just Krimmi poolsaarelt. Mitte nõukogudeaegsest unistuste kuurordist, kus üle 20 aasta tagasi olin suvitanud, vaid metsata stepialalt, täis vingeid tuulepuhanguid.
Asusin õpetama eesti keelt ja kultuuri Aleksandrovka Keskkoolis. Õppisin töötama misjonäri rollis, kelle ülesandeks pole pelk keeleõpetus, vaid rahvuskaaslaste abistamine eestluse jätkumiseks väljaspool Eestit. Olema kohapeal eestlane oma tões ja õiguses. Olema järjekordne õpetaja, kes annab võimaluse kasutada oma õigust eesti keelele ka 1861. aastal Krimmi rännanute järglastele.
«Pääsen nii harva netti, et ajaviiteks üritan kirjutada, kuidas siin elatakse? Infopõud on suur: ajalehti ei käi, koolis-kodus Internetti ei ole. Netikohvikusse (pikad järjekorrad, aga rong ei oota) pääsen vaid Simferoopolis, kuhu tuleb sõita ajaloolise bussi ning rahvast pungil täis elektrirongiga(vahel lausa ühe jala peal seistes) üle kahe tunni, saatjaiks lärmakad kaubareisijad ja moosekandid. Bussid-rongid käivad harva.
Eesti kultuuri päevadel Livaadias sain õnneks viljandlastelt ajalehe uue presidendi T.-H. Ilvese pildiga, mida sain lastele tutvustada. Eriti meeldis neile see nimi tõlkes, kohe jäi meelde.
Ka sügis-talvisteks laupäevahommikuteks varun sama teekonna tarvis Kurmani ehk Krasnogvardeiski turult taskulambi, tuult pidava nahkjope ning kõrvu katva mootorratturimütsi, et varahommikuti kottpimedal stepimaastikul orientiiri-bussijaama mitte kaotada, et tuul lagedal minejat teelt ära ei pühiks jne,» kirjutasin kodustele elust stepikülas.
Mis ajendas mind ööhakul teele asuma ning vabatahtlikuna ette võtma lisakoormust oma igapäevasele õpetajatööle? Vastus on lihtsamast lihtsam- ootamas ju oma rahva pojad ja tütred, kes laupäevahommikuti Simferoopoli vanimasse gümnaasiumihoonesse EESTI ASJA AJAMA kogunevad- mitte niivõrd keeletundi, kuivõrd vahetama muljeid ja tuvastama leitud piltidel olevaid inimesi, vestlema eestlusest ja selle püsimajäämisest raja taga, kuulama uudiseid Eestimaalt. Sealt –nendelt inimestelt sain ka esimesed tõuked, mis panid südame aktiivsemalt põksuma.
Kui mina eestlasena neid ei aita, kes siis veel? Kas tatarlased või valgevenelased, kas tšehhid või ukrainlased?
Eestlusel poleks ju siis mingit perspektiivi.
Õnneks noortel veel huvi jätkub, sest eesti keele tundides on põnevamad õppevahendid, eestlastest sponsorid aitavad õpilastel laagritesse pääseda ning õpetajad ajavad korda paberid, mis edasiõppimisel vajalikud. Elu stepiala noortele mingeid tulevikuväljavaateid ei paku. Seetõttu on Eestimaa neile nagu muinasmaa, millest tasub unistada. Ei osata lugu pidada inglise keelest, kuid «Tere!» oskab iga tatarlanegi stepialadel öelda. Selle üle võib uhkust tunda.
Kui võtta arvesse aga kiirust, kui ruttu väheneb sealsete eestlaste koguarv, siis ei saa rõõmsalt kilgata. Pärast 2007. aasta jaanipäeva , mil Ukraina riigist peaaegu konvoi saatel tulema sain, on manalateele läinud üle kümne armsa inimese.Vanurite lahkumine tähendab aga eesti keele kadumist peredest-eesti kultuuritraditsioonide järk-järgulist hääbumist. Meie, eesti keele õpetajad, kodus valitseva keele vastu võidelda ei saa.
Ei saa ka Kiievi televisiooni propaganda vastu, kus eestlastesse puudutavaid sündmusi negatiivses valguses näidatakse.Jäi ju samasse aastasse ponkssõdurilugu, mis sulges mõneks ajaks nii mõnegi pere ukse Eesti suunal, propagandaohvriks langesid ka lapsed, kes tsiviilkaitsetundidest, gaasitorbikud peas ja mängupüstolid käes, eesti keele kabineti uksest sõjakalt sisse astusid, jäljendades teleris nähtut.
Selgitustööd jätkus pikemaks ajaks nii õpilastele kui ka õpetajatele, rääkimata rajoonikeskuse turumüüjatest, kelle kultuuritraditsioonid ning arusaamad elust on mitme põlve vältel meie omadest kardinaalselt erinevaiks kujunenud. Tänan õnne, et seal olin.
Kui ühed uksed sulguvad, avanevad teisalt uued. Loodus tühja kohta ei salli. Tegime Tiigrihüppe stepialadele, ühiste jõududega saime Internetiühenduse koolimajja sisse. Sponsoriks järvamaalased oma annetustega, oma südamest tuleva sooviga kaasmaalasi aidata.
Südamest südamesse saad Ukrainas rääkida küll rajooniarstiga, kelle pilk pole naelutatud arvutiekraanile, kuid fluorograafi peale mõeldes tänan Eesti riiki, kus elan.
«Simferoopolis kopsupilti tehes sain šoki osaliseks, kui pärast kolmetunnist ootamist selgus, et mind röntgeniruumi ei lasta, sest mul polevat kodust kaasa võetud piiritusepudelit ega vatitupsu, millega röntgeniaparaat pisikutest puhtaks teha,» sirvin sissekannet märkmikku. Tänasin õnne, et pilt tegemata jäi, et tegelikult Eestimaad oma kodumaaks võin nimetada.
E-teenused e-riigis meenusid aga piletijahil käies, kui kolmel korral kahetunnine teekond pealinna ette tuli võtta, et käia jaamaülemalt luba küsimas, pearaamatupidajalt allkirja nõutamas ning eestikeelset nimekirja vene keelde tõlkimas-ja seda kõike tavaliste rongipiletite ostmiseks Kiievisse.
Kuid kõik see ununeb, kui kohtud inimestega suure algustähega.eesti juurtega Ukraina kodanikega, kellel süda õige koha peal, meel aval hing hell. Rita ja Meeri-minu kaks Krimmi-ema: üks Krasnodarkas ja teine Simferoopolis. Kaks omakasupüüdmatut, siirast memme, kelle abita oleks sealne elu ja töötamine kujunenud võimatuks. Kaks kanget eesti naist, kelle õlul eestluse vedamine Krimmis.
«Kuidas steppi hõikad, nõnda vastu kajab,» parafraseerisime vanasõna. Olen tänulik paljude sõprade eest, kes mul nüüd Musta mere kallastel ja stepiavarustel elavad, keda ikka ja jälle Eestimaale külla ootan, kelle heaks olen nõus käivitama tugisüsteemi, et eestlus Ukraina aladel nii kiiresti ei hääbuks.
Kui kaua eestlus Krimmi aladel veel püsib, oleneb suuresti ka meie oskusest nende tegemistele mitte vahele segada ja valmistoodanguna kõike käte peal kohale kanda. Kõik sõltub sellest, kui kaua meie Ritad - Meerid eestluse vankrit vedada jaksavad-pole nemadki enam esimeses nooruses.
Ei ole kahtlustki, et õiges Eesti peres üles kasvanud inimesel on koduvõtmed alati taskus-ükskõik kus ta ka ei viibiks, sest tema käike juhib südamehääl. Hääl, mille ülesleidmiseks pidin mina vallutama Krimmi stepiavarused.