Tallinna nn kilukarbisiluett.

FOTO: Stanislav Moshkov

Tulla väliseestlasena Eestisse elama, on nagu langeda keset muinasjuttu. Oled terve elu sellest paigast kuulnud, sellest laulnud, sellest pilte näinud, nii et kui sa esimest korda näed Tallinna kilukarbisiluetti sa vaevu saad uskuda, et see pole unenägu.

Nii nagu paljud inimesed vist tunnevad, kui nad näevad esimest korda New Yorki või Pariisi, mina tundsin kui ma nägin esimest korda Tallinna. Asuda aastaks ajaks Tartusse elama 2005. aastal oli nii põnev – seal on ju nii palju ajalugu, ülikool oma traditsioonidega, ja tohutult palju kultuuri! Tartus on väga lihtne armuda Eestisse (paljud välisüliõpilased oleksid selle väitega nõus).

Tudengina Tartus ma laulsin kooris, käisin teatris ja kontsertidel ning osalesin tudengite üritustes. Armastus Eesti vastu, mis oli juba varem olnud suur, kasvas veelgi. Seal olles hakkasin ka aru saama, et mina olen palju eestimeelsem kui paljud eestlased. Mina, välismaalane – või, kas ma olen tegelikult eestlane?

Ameerikas ma alati ütlesin inimestele, et olen eestlane. Vanavanemad on Eestist pärit ja kodus räägime eesti keelt. Aga Eestis mu identiteedi määramine ei ole nii selge. Tol aastal Tartus inimesed tihti küsisid mu käest, kas ma ise pean ennast eestlaseks. Selle küsimusele ei olnud kunagi lihtne vastata.

Teatud mõttes tulla Eestisse on kojutulek isamaale, samas Eesti ei olnud kunagi varem olnud mu kodu. See oli mu vanavanemate kodu kunagi ammu. Elades kaugel oma sünnimaast – minu puhul USAst – oli põnev ja tore aga samas kurnav, isegi mulle, kes valdab keelt ja tunneb kultuuri. Heal päeval, kui kõik laabus hästi ja ma tundsin ennast mugavalt Eestis, vastus küsimusele kas tunnen end eestlasena võiks olla «Jah, kuigi olen kaugel maal üles kasvanud, ma pean ennast eestlaseks». Kui mul oli raske päev, millal asjad olid mu jaoks arusaamatud ja ma tundsin nagu tulnukas teiselt planeedilt, vastus oleks hoopis «Noh, ma ei tea, võib-olla ainult need kes on siin sirgunud on päris eestlased».

Mu identiteet oli muutlik, sõltuvalt tujust. Identiteedi määramine teeb elu lihtsamaks nii meile kui ka teistele – inimestele meeldib kui nad teavad, millisesse «kasti» sind asetada. Identiteet ei ole aga must-valge teema. Kuigi ma olen sama inimene igal pool, tundub, et mingil määral mu identiteet sõltub sellest, milles ühiskonnas ma olen. Ameeriklane, eestlane, väliseestlane… nendel et ole sama tähendus siinpool kui sealpool.

Ma ei tulnud Eestisse selle mõttega, et nüüd peab ennast kuidagi defineerima, aga siin olles see tundus paratamatu. Kes ma tegelikult siin olen? Mulle on huvitav see, et täna, kui olen elanud Eestis ligi viis aastat ja suurem osa sellest Tallinnas, inimesed enam ei küsi, kas ma pean ennast eestlaseks. Kas arvavad, et nad juba teavad vastust?

Ma tegelikult väga armastan «väliseestlase» mõistet. Kuigi see ei lahenda identiteedi küsimust, see pakub lihtne ja kiire lahendus kui keegi kuuleb mu aktsenti ja tunneb huvi selle vastu: «Olen väliseestlane Ameerikast». Aga see sõna läheb järjest raskemaks piiritleda. Minu meelest on pagulaste järeltulijad selgelt väliseestlased – need, kes olid sunnitud Eestist lahkuma ja nende järeltulijad kes kasvasid üles välismaal kuna Eesti uksed olid nendele ja kogu maailmale suletud. Nad kandsid eesti keelt ja traditsioone edasi välismaal.

Aga siis on olemas need eestlased, kes on elanud näiteks 25 aastat Eestis ja siis 10 aastat välismaal. Kas nemad, kes on sündinud ja koolis käinud Eestis aga siis lahkuvad, on ka väliseestlased? Neid tihti nimetatakse selliseks. Aga nende kahe gruppide kogemused on ometi nii erinevad.

Pagulaste järeltulijad väliseestlased USAs, Kanadas, Rootsis ja Austraalias kunagi ei elanud Nõukogude Liidus ega kogenud seda elu. Need kogemused ikka mõjutasid inimeste suhtumist ja mõistmist ja ma arvan, et varematel aastatel see tekitas suurema lõhe väliseestlaste ja «kodueestlaste» vahel.

Aga nüüd, 20 aastat pärast taasiseseisvumist, seda vahet ei ole enam eriti tunda. Inimesed kes on minust veidi nooremad vaevalt mäletavad Nõukogude aega ja see eriti ei mõjuta nende suhtumist maailma. Seega, võib olla see vahe väliseestlaste ja «kodueestlaste» vahel hakkab kaduma ja varsti ei saagi öelda, et meie kogemused on nii erinevad. Eestlased lähevad välja laia maailma ja need eestlased kes alustasid elu mujal maailmas naasvad Eestisse. Arvatavasti mõlemad need grupid mahutatakse ära «väliseestlaste» kasti.

Ma olen väliseestlane, selles ma olen kindel. Aga kui keegi peaks minult täna uuesti küsima, kas ma pean ennast eestlaseks, ma ei tea, kas oleks nüüd lihtsam vastata, kui oli viis aastat tagasi. Olen leidnud Eestist armastust, tööd ja sõpru. Olen sellega leidnud oma nišši ja saavutanud teatud tasakaalu. Kultuuri poolest on asju, mida armastan rohkem kui keskmine eestlane, kuna ma seostan neid oma lapsepõlvega või selle toreda aastaga, mida veetsin Tartus (näiteks Terminaator, rahvatants ning Ivo Linna ja Rock Hotell). Inimesed arvaku mida tahavad, aga need asjad on mu südamele lähedad. On ka asju, millest ma aru ei saa ja vist kunagi ei mõista («Kodu keset linna», Maire Aunaste ja «Mürakarud»).

Eesti ei ole enam nii muinasjutumaa, nagu ta kunagi mulle oli. See on nüüd päris koht, millel on oma head ja halvad küljed, ja on ühtlasi mu kodu. Samal ajal on minust kujunenud omapärane eestlane. Ma teen tööd Eesti riigi heaks. Mul on kuuldav aktsent, aga mis sellest, kuna ma ikka saan ennast väljendada, nii et kõik saavad aru. Ma mõnikord ei sulandu täiesti ühiskonda sisse, aga olen otsustanud, et see ei olegi mu eesmärk. Mul on aktsent ja erinev väljendusviis just selle pärast, et kasvasin üles Ameerikas aga ikka õppisin eesti keele selgeks ja selle üle tuleb uhke olla.

Kuigi mu identiteet Eestis on kindlamaks saanud, tundub et mu koht maailmas on hägusamaks jäänud. Minu kodune kogukond on alati olnud USA idaranniku eestlaskond. Kui ma lähen nüüd tagasi külastama mu sõpru, pere ja tuttavaid, kõik on tuttav, aga kuidagi teistmoodi. Mu enda perspektiiv on muutunud, samas mu keel. Kuna kuulen iga päev korrektset kaasaegset eesti keelt, on harjumatu kuulda väliseestlaste segakeelt (kuigi ma tean, et see tuleb tihti ka mu enda suust!). Ma ei idealiseeri Eestit enam sest ma tunnen seda riiki palju intiimsemalt, kui suurem osa väliseestlastest. Paljud tunnevad ainult suvist Eestit: külmad õlled päikse käes Tallinna Raekoja platsil. Mina aga tunnen külma talve ja argielu nõudlusi ja pingeid. Kuigi mu suhtumine Eestisse on muutunud selle ajaga, mida olen siin elanud, ma usun, et taaslõimumine väliseestlastega ei oleks raske. Need on ikka «minu inimesed» ja mu paremad sõbrad.

Head sõbrad on tekkinud ka Eestis. Huvitaval kombel need inimesed, kellega olen kõige lähedasem, on kõik välismaalased. See võib olla juhuslik või märk sellest, et mulle meeldib olla inimestega, kes mõistavad mind – kes teavad milline on tunda natuke paigast ära. Mu elukaaslane ja parim sõber on soomlane. Temaga on nii hea, sest meil mõlemail tulevad hetked kui Eesti tundub tagurpidi ja siis saame toetuda teineteisele. Kurdame neid asju mis parasjagu häirivad antud päeval. Me mõistame teineteist. Ilma temata, ma ei tea, kas ma ikka elaksin Eestis. On võimalik, et see sama kindlustunne ja mugavus ei oleks tekkinud ilma tema toetust. Elu on nii palju parem, kui keegi on alati sinu poolel.

Meie elukaaslasega mõnikord ajame inimesi segadusse, kui kohtume nendega esimest korda. Me mõlemad räägime eesti keelt erineva aktsendiga ja mind tihti peetakse ka soomlaseks. Kui inimene saab teada, kust ma tegelikult olen pärit, ta ei saa aru, miks ameeriklane ja soomlane, kes kohtusid Tartus, elavad koos Tallinnas. Meile see ei tundu veider, see on lihtsalt meie elu.

Inimesed peaksid harjuma meiesuguste paaridega, sest meid on palju, ja tulevad aina juurde. Ma ei pea silmas ainult väliseestlasi, vaid kõiki neid, kes tulevad mujalt siia elama. Inimesed tulevad siia välismaalt õppima või töötama või abielluma, õpivad eesti keelt ja hakkavad Eestit ja selle kiiksusid armastama. Ära ole üllatanud, kui sa kohtad inimest Venetsueelast, või Saksamaalt, või Küprosest. Võib-olla ta räägib vigaselt eesti keelt, aga ta tõesti püüab vestelda riigi keeles ja siiralt tahab siin elada. Eestlastel tuleb harjuda nende võõraste aktsentidega ja uute sisserändajatega, sest neid on küll ja küll. Nad on tublid ja toredad ja on valinud Eesti oma koduks samal ajal, kui eestlased ise rändavad mujale.

Nagu kõik need, kes on siia tulnud kaugelt maalt, tunnen ma mõnikord koduigatsust. Tunnen ka Eesti väiksust ja mingil määral piiratust – see sama tunne, mis sunnib tuhandeid eesti noori lahkuma iga aasta. On tõenäoline, et ma ise lahkun Eestist kunagi ja lähen elukaaslasega Soome, Ameerikasse, või hoopis mujale, kus uksed on meile avatud. Ma kindlasti ei välista seda, et naaseksime Eestisse. Laias maailmas on palju kohti, kus võiks elada ja ennast hästi tunda. Eestis on mõistagi omad probleemid ja raskused. Vaatamata sellele on väga võimalik, et pärast uusi kogemusi teistel mandritel me lõpuks leiame, et meil on ikka kõige parem olla minu kunagises muinasjutumaas ja meie esimeses ühises kodus, Eestis.