Nii nagu paljud inimesed vist tunnevad, kui nad näevad esimest korda New Yorki või Pariisi, mina tundsin kui ma nägin esimest korda Tallinna. Asuda aastaks ajaks Tartusse elama 2005. aastal oli nii põnev – seal on ju nii palju ajalugu, ülikool oma traditsioonidega, ja tohutult palju kultuuri! Tartus on väga lihtne armuda Eestisse (paljud välisüliõpilased oleksid selle väitega nõus).
Tudengina Tartus ma laulsin kooris, käisin teatris ja kontsertidel ning osalesin tudengite üritustes. Armastus Eesti vastu, mis oli juba varem olnud suur, kasvas veelgi. Seal olles hakkasin ka aru saama, et mina olen palju eestimeelsem kui paljud eestlased. Mina, välismaalane – või, kas ma olen tegelikult eestlane?
Ameerikas ma alati ütlesin inimestele, et olen eestlane. Vanavanemad on Eestist pärit ja kodus räägime eesti keelt. Aga Eestis mu identiteedi määramine ei ole nii selge. Tol aastal Tartus inimesed tihti küsisid mu käest, kas ma ise pean ennast eestlaseks. Selle küsimusele ei olnud kunagi lihtne vastata.
Teatud mõttes tulla Eestisse on kojutulek isamaale, samas Eesti ei olnud kunagi varem olnud mu kodu. See oli mu vanavanemate kodu kunagi ammu. Elades kaugel oma sünnimaast – minu puhul USAst – oli põnev ja tore aga samas kurnav, isegi mulle, kes valdab keelt ja tunneb kultuuri. Heal päeval, kui kõik laabus hästi ja ma tundsin ennast mugavalt Eestis, vastus küsimusele kas tunnen end eestlasena võiks olla «Jah, kuigi olen kaugel maal üles kasvanud, ma pean ennast eestlaseks». Kui mul oli raske päev, millal asjad olid mu jaoks arusaamatud ja ma tundsin nagu tulnukas teiselt planeedilt, vastus oleks hoopis «Noh, ma ei tea, võib-olla ainult need kes on siin sirgunud on päris eestlased».