Juhtkiri: võimaluste aken

Foto: Urmas Nemvalts

Kakskümmend aastat tagasi päädisid pingelised päevad suure rõõmupeoga. Eesti Vabariigi kodanikud said hakkama oma aastakümneteks anastatud riigi iseseisvuse faktilise taastamisega.

Loomulikult ei saa me minevikule tagasi vaadates jätta tähelepanuta tausta ja väliseid tegureid, aga ammugi ei maksa seda tehes arvata, et avanenud võimalust oleks suudetud kasutada rahva kindla tahteta ning sihipärase tegutsemiseta. Sügav kummardus kõigile, kes on meie riigil aidanud tuhast tõusta!

Kakskümmend aastat tagasi avanes viimaks võimaluste aken. Me olime seda hetke oodanud. Olime ka uskunud, et ükskord variseb impeerium oma savijalgadelt, ent keegi meist ei teadnud, mis viisil ja millal täpselt see toimuma saab.

Keegi ei saanud olla kindel, et kas või ajutist tagasipöördumist totalitaarse süsteemi juurde ei tule. Aga ajutine võib ajaloos olla traagiliselt pikk, kui seda võrrelda inimesele antud eluaastatega. Ja asjad on ajutised neile, kes jäävad ellu.

Meil Eestis läks väga hästi, võime tagantjärele öelda. Inimeste valikute vaprus avaldub aga selles, et tulemust ette teadmata julgetakse oma sihtide poole pürgida. Trotsides ohte, mõnikord kavalalt, aga tihtipeale ka hulljulgelt.

Kremli võimupöörajad ei osanud oma upsakuses arvestada, et vabaduse tuulepuhanguid tundnud rahvad ei alistu enam ikkele, ei ole nõus saavutatut käest andma. Enese tahtmata avasid nad laialt võimaluste akna, mille paotumist olime nii kaua oodanud.

Eesti mitte üksnes ei pääsenud punaimpeeriumi võimu alt, vaid pöördus ka selgelt läände. Õigusriigi ja demokraatia poole. Meil pole põhjust saavutatut häbeneda.

Kuigi igapäevaste toimetuste ja talituste juures märkame alati seda, mis on valesti (ja peamegi märkama!), oleme igati ära teeninud hetked, mil tunneme siirast rõõmu sellest, mis on olemas.

Õigus kitsamas mõttes pole kunagi ideaalne. Ometi on õigusriik kalju, millele ehitada usaldavat ühiskonda.

Demokraatia ja seda loomulikul moel toetava vaba sõna väärtus pole üksnes poliitiliste valikute seadmises rahva tahte järgi, vaid ka selles, et vabas ühiskonnas püsivad ideed, valikuvõimalused ja tegevusstsenaariumid elusana. See on demokraatia tööriistakast.

Ka vabanemisele eelnenud vaidlustele tagasi mõeldes on ennekõike tähtis märgata just seda demokraatia loomulikku tunnusjoont, mitte mõelda neist kui kasututest naginatest, mis justkui oleks vaid takistanud ühiselt eesti asja ajamist. Lõpptulemus sai ju hea, milleks siis kurta?

Hoopiski pole alust arvata, et meil justkui poleks enam kuhugi pürgida. Loomulikult on Eestil väga palju arenguruumi! Rahvusvahelisi väärikaid «klubisid», kuhu me veel ei kuulu, hakkab tõesti nappima, ent kõiges muus pole mingit põhjust käsi rüppe lasta.

Jääb üle soovida, et oskaksime leida paraja segu uljast ambitsioonikusest ja realismist ning jaksaksime uskuda oma võimalustesse isegi siis, kui muutlik maailm meile vimkasid viskab.

Võimaluste aken on endiselt avatud, selle link on meie kätes. Meie oma asi on tube tuulutada ja muidugi vajame värsket õhku nii praegu kui ka edaspidi.
Me saame hakkama!

Mis maa see on?

•    Iseseisvuspäev: 24. veebruar (1918)

•    Rahvaarv: 1 340 194 (1. jaanuar 2011)

•    Pindala: 45 227 km²

•    Haldusjaotus: 15 maakonda ja 226 omavalitsuslikku haldusüksust (1. jaanuar 2011)

•    SKT 2010 (jooksevhindades): 14,5 miljardit eurot