Jaak Urmet: meil on siin täiesti normaalne elada!

Foto: SCANPIX

Ma olin harjunud mõtlema, et ainult eestlastest tallinlastel on oma kodulinnast helgeid lapsepõlve- ja noorusmälestusi, aga näe, neid on ka venelastest tallinlastel, ütleb kirjanik Jaak Urmet. Ja tõesti, miks ei peakski olema?

Mõne viimase aasta jooksul olen ennast üsna sageli tabanud mõtlemast kodumaast. Kodumaast kui üldisest nähtusest. Aga ka oma isiklikust kodumaast. Kodumaad on inimesel tarvis. Tänapäeva läänemaailmas, kus toimub – ärimeeste ja poliitikute keeles öelduna – tööjõu vaba liikumine, on kodumaa mõiste sisu väga uduseks muutunud. Mis on kodumaa? Kus on kodumaa?

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht? Kus on kelle kodumaa? Kas leidub inimesi, kelle jaoks ei ole ühtki kodumaad olemas? Ja äkki on mõnel inimesel lausa kaks või rohkem kodumaad?

Minu enda jaoks on kõik lihtne. Olen sündinud, kasvanud, elan praegu ja kavatsen ka tulevikus elada Eestis. Eesti on minu kodumaa. Mul on siin hea elada – hea mitte selles mõttes, nagu ma oleks täielikult rahul poliitikute tegevuse ja ühiskonna arengutasemega, vaid selles mõttes, et ka siinse elukorralduse negatiivsed jooned on mulle kodusemad kui mingi muu riigi või ühiskonna elukorralduse negatiivsed jooned. Väljapoole Euroopat ma reisima jõudnud ei ole, ma ei ole lihtsalt nii suur reisihuviline.

Euroopas aga olen risti ja põiki kolistanud. Ja mul ei ole veel olnud võimalust viibida üheski kohas, kust ma lõpuks rahulolu ja kergendusega Eestisse tagasi ei tuleks: jälle kodu, jälle minu oma koht päikese all! Ma tunnen ennast võõrsil ikka alati turistina, külalisena, võõrana – tore oli tulla ja näha saada, aga lõpuks tahaks ikka eesti õhku ja eesti sööki, magada eesti voodis eesti und.

Umbes viis aastat tagasi oli mul reaalne võimalus jääda alaliselt elama ja töötama Luxembourgi. Tähendab, olud tahtsid selleks sundida. Mulle Luksemburgi riik ega selle pealinn Luxembourg aga üldse ei meeldinud. Siin oli igav, sumbunud. Linnas pole isegi ühtki ülikooli, mis tänavaile nooruslikkust ja elurõõmu laiali laotaks!

Kõikjal ainult igavad kohalikud pensionärid, kahtlaste nägudega mustanahalised immigrandid, logelevad itaalia mehed ja hordide kaupa kurnatud nägudega euroametnikke. Eestis olin kirjanik ja ajakirjanik. Luksemburgis oli võimalus kandideerida trükikojas eestikeelsete trükiste ülevaatajaks.

Tagatipuks täheldasin, et kolmandal võõrsil oldud nädalal hakkavad kirjutamisel eestikeelsed sõnad ennast raskemini kätte andma. Kõige selle tulemusena leidsin, et ma ei hakka vaimselt rahuldamata võõrtööliseks, vaid sean olud enda huvidest lähtuvalt ringi.

Tegin nii – ega kahetse tänaseni. Loomulikult, kui mu tegevusala oleks olnud teine, siis oleks lai maailm mulle vahest tänuväärseid väljakutseid pakkunud. Aga eesti kirjaniku õige koht on ikkagi Eesti. Vähemalt minu hing kibeles tagasi sinna, kus mul on kõige parem elada.

Nii oli minuga. Aga tänapäeval loendatakse Eestist võõrsile tööle käijaid või võõrsil elajaid lausa sadade tuhandetega. Mitteametlikult on pakutud, et Soomest saab oma sissetuleku 100 000 Eesti elanikku. Järelikult saab iga üheksas eestlane ja iga kolmeteistkümnes Eesti Vabariigi elanik oma sissetuleku Soomest.

Aga terve armee eestlasi elab vähem või rohkem alaliselt ka Inglismaal, USAs, muudes kõikvõimalikes kohtades üle kogu planeedi. Ja mina mõtlen: mis on nende kodumaa? Kas Iirimaa kalkunikitkuja, Soome bussijuht, Austraalia farmitööline, Miami koduperenaine, Göteborgi au pair, ise kõik eestlased, peavad oma kodumaaks endiselt Eestit – või juba oma uut asukohariiki?

See ei ole sugugi tühine küsimus, sest kõike hingelisse ja vaimsesse puutuvat kõrvale jättes, nad hääletavad Eesti Vabariigi kodanikena endiselt meie riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel. Ise elavad kas või maailma teises otsas, aga otsustavad ometi Eesti asjade üle.

Antagu mulle andeks, aga ma leian, et see on ebaõiglane. Kes on Eestist minema läinud, olgu siis lihtsalt kõrget töötu abiraha jahtima või ennast erialaselt realiseerima, sel pole ka enam õigust määrata eestlaste elu nende ajaloolisel kodumaal. Kujutame analoogiat argisuhetes: poeg võtab naise, nad kolivad oma vanematest eraldi elama. Nad on uus pere, leibkond.

Aga on ju ebameeldiv, kui isa või ämm üritab ikka nende elu kaugelt juhtida ja korraldada. Igaüks korraldagu asju oma kodus – seal, kus tema elab. Nii on õiglane, normaalne ja tõhus. Eestlane, kes elab Brüsselis, Londonis, New Yorgis või Melbourne’is, korraldagu elu seal. Tal ei tohiks olla õigust määrata asju oma vanas kodus. Ta ei teagi õieti, kuidas seal elatakse ja ollakse, seega mis otsustajat temast on.

Tõotab tükki tüli, kui võimukas ämm nõuab kaugelt, et kööki tuleb osta uued kardinad, ega teagi, et köögist on vahepeal tehtud magamistuba ja köök on kolitud elutuppa, kuhu just said ostetud uued kardinad. Aga samasugune «kaugemaatarkus» riigi juhtimisel toob kaasa palju halvemaid tagajärgi, eriti kui oma kodumaateadmised saadakse peamiselt Facebookist, Delfist ja Perekoolist.

Minu meelest tuleks võõrsil alaliselt elavate Eesti Vabariigi kodanike hääleõigus seniks tühistada, kuni nende elukoht püsib võõrsil. Ja teiselt poolt, keda huvitab nii kangesti Eesti Vabariigi ühiskondlikes asjades sõna sekka ütlemine, see tulgu tagasi kodumaale ja olgu siin solidaarne «kannatajatega». Elagu ise siin või jätku oma hääl enda teada.

Pandagu tähele, ma ei tegelenud eespool hukkamõistuga, ma ei ladunud kellelegi ette süüdistusi kodumaa hülgamises, ei eritlenud põhjusi, miks need mõnisada tuhat eestlast on võõrsile läinud, ega jaganud neid põhjusi arvestatavateks ja mittearvestatavateks. See on teine teema. Praegu ma räägin kodumaast ning sidemetest ja suhetest sellega.

Kodumaateema teine tahk puudutab Eestis elavaid mitte-eestlasi, kellest enamik on venelased. Iga neljas Eesti elanik on venelane. Lisanduvad ukrainlased, valgevenelased, armeenlased ja teiste Nõukogude Liidu rahvaste hulgast pärit inimesed.

Kuidas on lood nende kodumaaga? Eestlase tüüpiline vastus oleks muidugi: nende kodumaa on Peipsi taga. Halvasti varjatud suhtumisega, et mingu minema, kui siin ei meeldi, see siin on eestlaste kodumaa.

Täiesti õige, see siin on eestlaste kodumaa. Aga mitte enam ainult nende. See aeg ajaloos on jäädavalt ümber, mil Eesti ala oli ainult eestlaste kodumaa. Veel enam, ilmselt pole sellist aega, niisugust Kunglamaad iial eksisteerinudki. Pärast 13. sajandi vallutussõda on Eesti ala olnud alati ka teiste rahvuste kodumaaks: siin on olnud sakslasi, poolakaid, taanlasi, rootslasi, venelasi... 13. sajandi eelse aja kohta võib muidugi öelda, et Eesti ala asustasid ainult tulevikus eestlasteks sulanud hõimud.

Aga leidub ajaloolasi, kes ei taha isegi sellest rääkida. Nii või teisiti, maailm on pärast 13. sajandit tundmatuseni muutunud. See, kes siin oli esimesena, ei oma enam ülimuslikku tähtsust, ja 21. sajandi alguse Eesti Vabariik ei ole enam ainult eestlaste kodumaa.

Me võime hukka mõista, ja peamegi hukka mõistma, neid poliitilisi tegureid, mis ajalugu ja demograafiat nii kardinaal­selt muutsid, kuid fakt jääb faktiks: tänapäeva Eesti on ka kõigi siin elavate venelaste, valgevenelaste, ukrainlaste ja teiste Nõukogude Liidu avarustest siia sattunud/tulnud/toodud ja siia elama jäänud inimeste ning nende järglaste kodumaa.

Ja erinevalt võõrsile siirdunud eestlastest, kes enam siin ei ela, on siin elavail mitte-eestlastel täielik õigus Eesti Vabariigi elu korraldamisel oma sõna kaasa öelda. Sest Eesti on nende kodumaa.

See kõlab muidugi mõnelegi täiesti vastuvõetamatu mõtteavaldusena. Pean valgustama oma mõttekäike, mis mind selle kõige tõdemiseni viisid. Mõni aasta tagasi vestlesin Eestis sündinud, minuga samast põlvkonnast venelannaga kodumaa teemal. Olime kuulanud Rannapi ja Kosmikute isamaaliste laulude kontserti ja pärast seda pillas ta mõrult, et kodumaa ja kodumaa, aga temal pole mingit kodumaad.

Kuidas nii, imestasin mina nagu eestlase esimene reaktsioon ikka, aga Venemaa? Selle peale mu vestluskaaslane solvus. Then I realized, tahaks siinkohal öelda Carrie Bradshaw’ häälega, et tõesti, olingi teda solvanud. Tema lapsepõlv on möödunud samamoodi Eestis nagu minul, tal on samamoodi soojad isiklikud mälestused Eesti paikadega nagu minul, ta on käinud samamoodi Tallinnas koolis ja seisnud samamoodi pikkades leivasabades nagu mina.

Kogu ajalooline ja sotsiaalne taust oli meil peaaegu täielikult ühine. Selle vahega, et tema on venelane ja suhtles venelastega, mina aga eestlane ja suhtlesin eestlastega. Meil on üks kodumaa, ja kuidas ma saingi talle pakkuda kodumaaks Venemaad, kus ta on elus ainult korra viibinud, sedagi imikueas.

Teine kord, kui jäin Eesti venelaste kodumaa üle mõtlema, oli siis, kui avastasin Facebookist fotogalerii 1980ndate Tallinnast. Punased trammid, kollased Ikarused, tänaseks kadunud majad, tänavad ja vaated, vana kaubamaja, vana teenindusmaja, vana Viru hotell, Volgad ja Moskvitšid, sildid «LEIB» ja «ХЛЕБ»... Konto omanik oli Eesti venelane, ilmselt samuti minu põlvkonnast.

Kogu galerii ja seda saatev kommentaarium oli kantud soojast nostalgiast: ah näe, seal ma käisin, ah see, seda ma mäletan! Ma olin harjunud mõtlema, et ainult eestlastest tallinlastel on oma kodulinnast helgeid lapsepõlve- ja noorusmälestusi, aga näe, neid on ka venelastest tallinlastel. Ja tõesti, miks ei peakski olema? See on nende kodulinn samuti, nad on siin üles kasvanud ja neilgi on, mida 20 aasta tagusest Tallinnast heldimusega meenutada.

Mida öelda nende mõtete kokkusõlmimiseks? Eesti on kõigi alaliselt siin elavate inimeste kodumaa, olgu nad mis rahvusest tahes. Ja Eesti ei ole enam nende kodumaa, kes elavad alaliselt Eestist väljas. Nendel on juba uus kodumaa.

Kodumaa on maa, kus asub kodu. Eesti on nende jaoks lihtsalt päritolumaa. Olukorras, kus ei tea mitusada tuhat eestlast on siinse pori ja lörtsi oma jalgadelt pühkinud, on kodumaale jäänud eestlastest eriti vastutustundetu jätta teisi siinseid rahvusi kodumaata, kodumaatundeta.

Lõpuks, kui analüüsime olukorda riigikaitseliselt, ärme unusta sedagi, et kodumaatunde puudumine mitte-eestlastest Eesti elanike hulgas on meeletu turvarisk. Kujutame ette olukorda, kus Moskvas on võimu haaranud mingi hull kindral – pole ju üldse võimatu visioon – ja Narva jõe taha rivistub üles rünnakuplaani hauduv sõjaväeüksus.

Kas meil, eestlastel, on vaja, et nende tankide ja maasturite teekonda kataks kuni Rakvereni roosid ja neid võetaks vastu kui vabastajaid? Või oleks meile parem, kui neile antaks juba üle Narva jõe nende endi keeles teada: «Mis te siin teete? Minge minema, meil ei ole teid vaja!

See on meie kodumaa ja meil on siin täiesti normaalne elada! Minge kuhugi mujale tapma ja pommitama!» Kumb variant oleks Eesti iseseisvusele parem? Mina panustaksin teise varianti. See kaitseb Eestit ida poolt paremini kui mis tahes kaitsevägi.