K, 17.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Presidendi kirjatalgute lugu : sallida või mitte

Liis Monson
Presidendi kirjatalgute lugu : sallida või mitte
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Paljud eestlased pelgavad moslemeid.
Paljud eestlased pelgavad moslemeid. Foto: Reuters / Scanpix

Eestlastele meeldib mõelda, et ollakse osa Euroopast, samas inimesed n-ö Vanast Euroopast üldiselt ei jaga seda nägemust. Selleks, et olla vastuvõetud ja tunnustatud laias maailmas, tuleb eestlastel aktsepteerida seda, et kõik religioonid on võrdsed, kõik nahavärvid on võrdsed, kõik seksuaalorientatsioonid on võrdsed, kõik rahvad on võrdsed, kõik inimesed on võrdsed, kirjutab Liis Monson presidendi kirjatalgutele saadetud loos.

«Noh, kuhu siis järgmisena?»

«Hmm, pole kindel... võib-olla India?»
«Mida sa sinna sita sisse ronid?»
***
«Noh, kuhu siis järgmisena?»
«Hmm, ma arvan, et ma veedan kuu või paar Brüsselis...»
«Oi! Tõesti? Ma olen Brüsselis käinud!»
«Jah?»
«Oojaa. Mulle ei meeldinud see linn. Kas sa kujutad ette: olen mina rongi peal, teel eeslinna, ja terve vagun on täis, kuidas neid kutsutaksegi... moslemeid! Kõik need naised kaetud nägudega nagu terroristid. Oi jumal, kui õudne! Ma proovisin neid mitte vaadata, tead küll, nende lähedal peab olema ettevaatlik, kuna mitte kunagi ei tea: võib olla on nuga või pomm selle lina all peidus. Ja siis – kas sa kujutad ette! – tuleb konduktor ja käsib mul maha istuda, aga ainukesed vabad kohad on nende naiste kõrval. Mina selliste inimeste kõrval ei istu! Kas sa kujutad ette, mida normaalsed inimesed must sellisel juhul arvaksid? Ja ma ei istunud maha: ma tegin näo, nagu ma ei saaks aru, mida mult tahetakse. Mitte keegi ei sunni mind istuma selliste inimeste kõrvale. Mitte keegi!»
***
«Miks sa sinna Berliini lähed? Kas sa teadsid, et seal on... kuidas neid kutsutaksegi? Geiparaadid? Jumal küll, on ikka haiged inimesed...»
***
«Issand, kas sa elad selles linnaosas? Siin on nii tume, et ei näe näppugi suhu pista! Hahhaahhaa! Kas sa ei karda, et need neegrid sind ära vägistavad või midagi?»
***
«Ma käisin korra Egiptuses, tead küll, hotellist väljas noh. See oli rõve.»
***

Eestlased meeldivad iseendale. Nad arvavad, et nad on kõige paremini organiseeritud ja arenenud IT-maa terves maailmas. Nad arvavad, et nad on kõige kõvemad töötegijad. Nad arvavad, et neil on maailma kõige ilusamad naised. Nad arvavad, et neil on Euroopa kõige stabiilsem majandus. Nad arvavad, et nad on ilusad, targad ja osavad. Uhke on olla eestlane. Võib-olla liiga uhke... Vaadates Eestit väljast sisse, tundub see kõik veidi erinev: maailm ei arva suurt midagi sellest väiksest maast Ida-Euroopas.

Eestlasele meeldib kodu-töö-supermarket-kodu trajektooril märssi ja sussi lohistada ning praktiseerida midagi, mida ma kutsun 1D-nägemiseks, või ka punktvaateks. Matemaatikas on punkt ühik, millel on koht ruumis, aga puudub ulatus; kirjanduses eraldaja ja mõtte lõpp; geomeetrias koht ruumis, millel puudub suund ja areng; emotsionaalses intelligentsuses enesekesksus – enesest väljaulatuva vaate puudumine. Tegemist on üksainsusega. Suuremas pildis aga: onesense = nonesense (üksainsus = mõttetus).

Enamusel eestlastest puudub võime näha ennast väljaspoolt. Kui julged kelleltki, kes just sekund tagasi on teinud rassistliku kommetaari, küsida, kas nad ise arvavad, et nad on rassistid/ksenofoobid/sallimatud, siis esmane reaktsioon on tavaliselt sügav ja tõsine solvumine. Eestlased ei ole teadlikud iseenda käitumisest, nad elavad õndsas ignorantsuses, tunnetamata iseenda eelarvamusi ja hoiakuid. Punktil puudub nii sisse- kui väljavaade, avangard ja dekadents. Ta seisab ja on inertne.

John Donne on kunagi öelnud: «Ükski mees pole saar.» Ma laiendaks seda: «Ükski rahvus pole saar.» On vaja minna algusesse ja saada aru, et selleks, et saada aktsepteerituks, tuleb ise aktsepteerida. Eestlastele meeldib mõelda, et oleme teretulnud ja osa Euroopast. Inimesed n-ö Vanast Euroopast üldiselt ei jaga seda nägemust.

Suhtumine ida-eurooplastesse on enam-vähem võrreldav eestlaste suhtumisega Eesti venelastesse – nad ei ole osa meist ega meie kultuurist, neil ei ole raha, nad ei oska meie keeli. Tavaline eestlastlik arusaam, et kui venelane tahab Eestis elada, siis peab ta integreeruma ja õppima keelt, või muidu «no mida nad tulevad siis meie õue peale kaklema?» – kuidas me ei suuda laiendada seda arusaama iseendale?

Tegemist on kahesuunalise tänavaga – selleks, et olla vastuvõetud ja tunnustatud laias maailmas, peame ka meie integreeruma ja aktsepteerima järgnevaid fakte: kõik religioonid on võrdsed, kõik nahavärvid on võrdsed, kõik seksuaalorientatsioonid on võrdsed, kõik rahvad on võrdsed, kõik inimesed on võrdsed. Me ei ole paremad kui teised. Me ei ole erilisemad kui teised. Kuidas me saame kelleltki nõuda midagi sellist, mida me pole ise valmis tegema? Kas keskmine eestlane on mõelnud, et venelaste eestistamine on võrdväärne üritusega panna keskmine eestlane aru saama, et geid on normaalsed inimesed, et mustanahalised ei ole loomad või et moslemid ei ole terroristid? Võib-olla kui me ükskord jõuaks arusaamisele, et on oluline vahe võõrkultuuris hakkama saamise ja rahvusliku identiteedi kadumise vahel, oleks see meie teeks nii Eestist sees- kui väljaspool?

Puudub arusaamine, et erinevad arusaamad maailmast on lihtsalt erinevad arusaamad. Puudub arusaamine, et arvukad ja erinevad arvamused, argumendid, mõtted ja teod ei kätke endas ohtu isikule ega rahvusele. Puudub arusaamine, et kõik, mis on erinev, ei ole tingimata vastandlik, või ründav.

See metsikus ja sallimatus, millega rünnatakse kõike, mis ei sobi tavainimese maailma ja mina-pilti, on hävitav. Mitte keegi ei taha olla ribadeks tõmmatud selle asemel, et arendada arutelu. See on loonud olukorra Eesti meedias, kus paljud inimesed, kellel oleks midagi olulist öelda, jätavad selle ütlemata. Lihtsalt avage delfi.ee kommentaarium ükskõik millisel teemal, ja see fakt ei vaja rohkemat tõestust. Eestlaste suurim vajadus on aru saada, et suured mõtlejad ei mõtle ühtemoodi (great minds don’t think alike), et mitmekesisus on evolutsiooni alus, et kohandumine põhjustab arengut, et keel ja kultuur on organismid, mis ei seisa paigal, vaid on pidevas muutumises. Kõik, mis keeldub muutumast, sureb välja, varem või hiljem. See on loodusseadus.

Valik esimestest reaktsioonidest tervest maailmast, kuuldes, et ma olen eestlane:
«Ma olen kuulnud, et teil on ilusad ja odavad litsid.»
«Kas teil on tõesti Eestis ka Audisid?»
«Kas sa oled kunagi maasikaid proovinud?»
«Ma olen kuulnud, et mustanahalistel pole soovitatud üksi Tallinnas liikuda, eriti öösiti?»
«Ma pole kunagi sellest riigist kuulnud. Kus see on? Hahaa, nii et sa oled venelane?»
«Räägitakse, et teil on Euroopa kõige ohtlikum maantee?»
«Mis kuradi pärast te selle venelaste kuju õhku lasite?»
«Kak dela?»

Niikaua kuni eestlased ei õpi isegi oma ustest välja vaatama, ei kõnni mina mitte kunagi nendest ustest tagasi sisse. Ma ei saa elada ühiskonnas, mis tolereerib rassismi ja ksenofoobiat, kus kõnevabadust pärsib hirm su enda inimeste ees, kus ma olen avalikult tembeldatud «ajupestud tolerandiks» oma vaadete pärast. Kus uhkus ja eelarvamus on inimeste identiteedi osa. Ma soovin südamest, et ma oleks ajupestud tolerant, aga ma pole. Ma ei suuda sallida sallimatust, kutsuge mind kuidas tahes.
 

Märksõnad
Tagasi üles