Presidendi kirjatalgute lugu: ärge kutsuge mind patrioodiks

Eesti lipp. Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Ma olen alati tauninud sõna patriotism. Minu jaoks on sellel sõnal millegipärast negatiivne, kuidagi «vägivaldne» tähendus. Ma ei ole kunagi öelnud, et ma olen oma kodumaa patrioot, kuid ometi armastan ma seda maad üle kõige.

Oli 1997. aasta augustikuu. Selja taha oli jäänud keskkool ning esimene aasta kutsekoolis. Nautisin veel viimast suvekuud enne uue kooliaasta algust, kui sain ootamatult kõne kursuse juhendajalt. Sõnum oli üllatav ja ootamatu: mulle pakuti õppimisvõimalust aastaks ajaks sõpruskoolis Norras. Loomulikult ei saanud sellisele pakkumisele ei öelda. Olin ju taolisest kunagi, kooli ajal, unistanud. Aga ma ei arvanud, et see unistus täitub, või vähemalt et see unistus nii kiiresti täitub. Välismaal õppimine oli mulle alati tundunud priimuste ja rikaste pärusmaa, seega nelja-viielise ning keskklassi perekonnast pärit lapsena arvasin, et see jääbki mu unistuseks.
Eksisin, ja minu rõõm oli piiritu!

Too aasta Norras möödus suuremas osas keelt õppides (norra keelt olin õppinud ka kutsekoolis Eestis, seega algus oli juba siin tehtud) ning aasta lõpus sooritasin ka keeleeksami, mis oli vajalik, et seal riigis õpinguid jätkata. Nimelt pakuti mulle (ja teistele eestlastest vahetusõpilastele) võimalust peale esimest aastat õpinguid Norras jätkata – siis juba minu poolt valitud koolis ja erialal. See pakkumine oli loomulikult ahvatlev ning nii valisingi välja ühes kõrgkoolis turismi eriala, sest seda eriala olin hakanud ka Eestis õppima. Kuid bürokraatia virrvarris selgus, et ma ei saanud õppekohta. Pärast selgus, et tegelikult ikka sain, aga siis oli juba hilja, sest olin Eestisse tagasi sõitnud ning jätkanud siinseid kutsekooli õpinguid, ning kooliaasta Norras oli ka selleks ajaks juba nädalaid kestnud.

Aasta pärast püüdsin uuesti ning tegelikult juhtus seesama: mulle teatati alguses, et ma ei saanud kohta, kuid hiljem selgus, et ikka sain. Sel korral otsustasin siiski kooli minna, olenemata sellest, et saabusin umbes kuu aega hiljem. «Võitlesin» kogu esimese poolaasta bürokraatiaga: elamisloa ning õppelaenu saamisega. Norra riigil oli eraldi õppelaen või toetus Ida-Euroopast pärit üliõpilastele, mida ei pidanud tagastama juhul, kui üliõpilane pöördub pärast õpinguid kodumaale tagasi ning ei tule Norra riiki elama kümne aasta jooksul pärast õpinguid. Seega, nende eesmärk oli üllas: pakkuda haridust, samal ajal kindlustada, et seda kasutatakse oma kodumaal.

Loomulikult oli palju neid, kes jäid pärast õpinguid ikkagi Norrasse elama (ning maksid sel juhul õppelaenu tagasi nagu kõik norrakadki) - ausalt öeldes ei meenu mulle hetkel mitte ühtegi eestlast, kes koos minuga tol ajal selles koolis õppisid, ning kes oleksid Eestisse tagasi pöördunud nagu mina. Tavaliselt leiti endale norrakast kallim, töö sealkandis, ning nii see läks...

Aga miks mina Eestisse tagasi pöördusin? Nende kolme aasta jooksul, mil ma seal õppisin, küsiti minult lugematu kord kordi «Mida sa peale kooli edasi teed?» Ning kui ma vastasin, et kolin Eestisse tagasi, siis – mil iganes moel seda öeldi või küsiti või mõista anti - võisin välja lugeda seda, et tegelikult olen ma «imelik», et nende heaoluriiki elama ei taha jääda, kuid et tegelikult on neil selle üle vägagi hea meel, sest immigrantidest seal riigis juba puudust ei tule. Ja kuigi nad väidavad, et nad ei ole rassistid ning et neil on immigrantidest üsna ükskõik, siis, ma arvan, põliste norrakate süda ütleb midagi muud, aga see ei oleks poliitiliselt korrektne...

Mina ise, hoolimata nendest neljast aastast ning faktidest, et lõpuks rääkisin norra keelt ladusalt ning teadsin nii
mõndagi kohalikest kommetest, tundsin, et ma olen ikkagi «võõras». Ma tundsin, et ükskõik, kui kaua ma seal elaksin, jääksin ma ikkagi neile «võõraks». Ei, mulle ei öeldud seda kordagi ning võib-olla nad niimoodi üldse ei mõelnudki, kuid minu süda ja hing mõtlesid küll niimoodi.

Seega kui ma 2002. aastal lõpetasin sealse kõrgkooli, pakkisin oma asjad ning kolisin tagasi Eestisse, sest siin on minu kodu. Ma teadsin seda algusest peale, et ma lähen ja õpin ja elan seal, kuid et ma tulen ikkagi koju tagasi. See, et mul oli Eestis kallim ootamas ja et Eestisse tagasi tulles ei pea ma Norrale õppelaenu tagastama, olid ainult lisapõhjusteks, aga mitte peamisteks põhjusteks, miks ma naasin. Nagu mainitud, oli ja on siin minu kodu: minu pere ja sõbrad, minu lapsepõlvekodu, minu tuttavad paigad, tunded ja mälestused, minu minevik, olevik ja tulevik.

Minu jaoks on vististi alati oluline olnud, et ma saaksin end igapäevaselt emakeeles väljendada, et ma jagaksin inimestega enda ümber ühist ajalugu ning et nad mõistaksid minu tundeid ja mõtteid ilma pikemate lisaselgitusteta. Jah, need kõik on väga emotsionaalsed tunded ja vajadused, aga ilma nende tunneteta ei suudaks ma üdini õnnelik olla. Kodus tagasi olla oli hea, väga hea, siin oli kõik oma, hoolimata sellest, et olin olnud ära.

Olles omandanud hea hariduse välismaal, arvasin ma, et ma ei pea muretsema oma tuleviku ehk töö leidmise pärast, aga ometi ei läinud kõik nii kergesti. Tegelikult otsisin tööd mitmeid kuid. Kuna olin elanud välismaal, siis kontaktid Eestis olid kadunud. Nii saingi loota ennekõike avalike konkursside ja mitte isiklike kontaktide peale. Käisin mitmetel töövestlustel ja mulle ei heidetud midagi ette, peale ühe – ma olin alati liiga hea, mistõttu mind ei valitud. Lõpuks, tänu ühele taasleitud isiklikule kontaktile sain tööd, mitte küll oma erialal.

Alles aasta hiljem sain endale unistuste töökoha, kus töötan siiani. Seega, Eestisse tagasitulek, õigemini, siin eluga taasalustamine ei läinud hoopiski nii lihtsalt. Kuid ma ei kahelnud hetkekski, et oleksin pidanud Norrasse elama
jääma. Tegelikult on kõik raskused võidetavad, küsimus on vaid tahtes.

Kuna töötan kohalikus omavalitsuses, siis olen ka oma töös püüdnud leida vastust küsimusele, kuidas inimesi kodulinna tagasi meelitada. Praktikas on proovitud erinevaid variante, kuid mulle endale meeldib taaskord emotsioonide pinnalt sellele probleemile lahendust otsida. Ma arvan, et me ise peame uskuma oma kodulinna ja -riiki, me ise peame rääkima ja mõtlema kui uhked me oma linna ja riigi üle oleme, me ise peame kandma positiivset sõnumit, sest nii jõuab see ka teisteni. Mulle tundub, et näiteks norrakad just niimoodi teevad. Ja ausalt öeldes olen ma sellepärast nende peale kade. Võib-olla oskavad niimoodi uhkust tunda ka praegused Eesti lapsed
ning tulevased põlvkonnad, kes on sündinud ja alati kasvanud vabas Eesti riigis, kellel ei ole mälestusi nõukogude ajast, kelle ainsaks identiteediks ongi puhastverd eestlus. Aga loomulikult peab see alguse saama kodust ja vanematest, kes õpetavad lapsi armastama seda maad, keelt ja kultuuri. Samas ei tohi see õpetus olla sunduslik, pigem ikka läbi lõbu ja koosolemise. Reisimine Eestimaal, meie oma rahvakalendri tähtpäevade tähistamine, raamatute (ette)lugemine – need võiksid olla mõned viisid, kuidas panna lapsi seda maad, keelt ja kultuuri armastama. Kui need tegevused saavad neile igapäevaelu osaks, siis ehk kujuneb ka teadmine, et siin ongi kõige parem elada ja et siin on nende kodu, kuhu nad alati tahavad tagasi tulla.

Kindlasti on igati tervitatav, kui käiakse õppimas ja töökogemusi saamas ka väljaspool Eestit. Selle läbi muutub ju ka meie rahvus targemaks ja ühiskond paremaks. Kuid eelpool mainitud «juurte kasvatamine» kodumaa külge peab olema juba varem toimunud, et inimestel tekiks tahe välismaal kogetut Eestis rakendada.

Loomulikult olen minagi südamest tänulik ja õnnelik, et mul oli võimalus kokku neli aastat elada Eestist väljaspool. Õppida võõrast keelt ja kultuuri, näha Eestit ja Eesti elu väljastpoolt, näha kauneimaid paiku kui Lõuna-Eesti, kohata lahkemaid inimesi kui «keskmine eestlane». Kuid välismaal elades sain ma aru ka sellest, et tegelikult on igal maal ühed ja samad probleemid: inimesed kiruvad ikka poliitikuid ja kõrgeid makse ning ilm on igal pool liiga kehva. Ma ei usu, et kusagil eksisteerib ideaalne riik, mille kõik kodanikud oleksid absoluutselt kõigega rahul. Inimene
on ju kord juba niimoodi loodud, et ikka tundub, et päike on kollasem, rohi rohelisem ja taevas sinisem seal, kus teda ei ole.

Kas ma koliksin kunagi veel kusagile mujale? Jah, võibolla. Aga ma tean, et ma tulen alati
tagasi, sest ma armastan seda maad. Aga ärge kutsuge mind patrioodiks, eks.