Maailmameistriks kroonitud Prantsusmaa fännid tiitlit tähistamas.

FOTO: Sarah Alcalay/SIPA

Jalgpall on suutnud end ühiskonnas kehtestada enam kui ükski teine spordiala, kirjutab jalgpalliajaloolane Indrek Schwede. Jalgpalli läbipõimitus poliitika ja inimeste igapäevaeluga kaitseb teda ta ka meelelahutustööstuse allaneelamise eest.

Tellijale

Austraalia spordiajaloolane Bill Murray on jalgpalli nimetatud maailma suurimaks ja kõige kindlamalt kehtestatud institutsiooniks, mis on ohutum kui joomine, vähem illusoorne kui religioon ja annab suurema kogukonnatunde kui mistahes poliitiline partei. Mõistagi ei kata jalgpall oma mõjuvõimuga kogu planeeti, aga suurema osa kindlasti. See Euroopast (Britist) maailmavallutamist alustanud mäng on kohanud erinevat vastuvõttu.

Lõuna-Ameerika riikides pakkus jalgpall 20. sajandi alguses põliselanikele ja miljonitele sissesõitnutele pidepunkti, millele ehitati üles uus ühine enesemääratlus. Jalgpalliajaloolase David Goldblatti sõnul tajuti Aasias uut mängu eliidi poolt vaenulikuna ning sealsetel riikidel oli piisavalt tõhus bürokraatia ja sõjaline võimekus, et võõrmõjudele vastu panna. Isegi Briti krooni alla langenud India suutis säilitada oma arusaamad. Pärast II maailmasõda takistasid Aasias jalgpalli arengut USA majanduslik ning Jaapani, Hiina, Filipiinide ja Korea puhul ka sõjaline kohalolek. Mis tähendas rohelist teed pesapallile.

Seevastu Aafrikal puudus Aasiale omane vastupanuvõime: ükski sealne ühiskond ei suutnud vastu panna Euroopa relvadele. Kaitsetu Must Manner oli Euroopa mõjudele eriti vastuvõtlik ja nii võeti ka jalgpall kiiresti omaks. Kuid ühel hetkel hakkasid kohalikud liidrid jalgpalli rahvuslikes huvides ära kasutama.