Kui kolmandat korda Eestit külastanud Tiibeti usujuht dalai-laama kolmapäeva hommikul Tallinnas Vabaduse väljakul teda kuulama kogunenud tuhandete inimestega oma muljeid jagas, oli tema näol soe muhelus.
Meeldiv ja südamlik usujuht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Oo, see on väga tore koht. Võiksin siin pikemalt aega veeta,» kinnitas dalai-laama. Tallinn meeldivat talle – polevat liiga suur. Kell viis nägi ta hotellitoa aknast vaid ühte inimest ja mõnda üksikut autot.
Nobeli rahupreemia laureaat ja maailma tuntuim rahusaadik dalai-laama Tenzin Gyatso mõjub vaatamata oma juba auväärsele 76 eluaastale äärmiselt värskelt ja värskendavalt.
Nii rõõmsameelne ja kõlava naeruga, nii tasakaalukas ja rahustav, nii lähedane ja inimlik ja kerge. Isegi dalai-laama õpetussõnad kõlavad kergelt ja meeldivalt.
Kuigi tegemist on Tema Pühadusega, üle maailma sügavalt austatud usujuhiga, kellega vaid vähestel õnnestub isiklikult tutvuda, jäi dalai-laama külaskäigust lähedane ning soe tunne, mille taustal näivad Hiina võimude karmid hoiatused absurdsed.
Hiina Rahvavabariigi arvates kraabib Tiibeti usujuht, kes kannab juba aastakümneid vaid budistlikule mungale omast rüüd ja peab loenguid vaimsetest väärtustest, heasüdamlikkusest, kaastundest, jagamisest ning pooldab pealegi marksistlikku majandusteooriat, üle maailma kokku varandust.
Mis siis, et alles üleeile rõhutas dalai-laama mitmele tuhandele pealtkuulajale Tallinna Vabaduse väljakul, et raha ei anna meile midagi, heasüdamlikkus aga küll. Ja muidugi levitavat dalai-laama Hiina kohta alatut laimu ja tahtvat suurriiki lõhki ajada…
Kõik, kes dalai-laama sõnavõttudega kursis on, mõistavad, et laimukampaaniat teevad ikka pigem Hiina võimud. Dalai-laama ei taotle enam aastaid Tiibeti iseseisvust, vaid autonoomiat, mis tähendaks omavalitsust siseasjades ja Tiibeti hiinastamise lõpetamist.
Usujuht tunneb muret oma rahva, kultuuri ja religiooni pärast ning seda põhjendatult. Tema kõnedes – vähemalt Eestis – ei saanud kinnitust ükski Hiina võimude väide või eeldus.
Küll aga on jultunud ühe rikkaliku ja huvitava kultuuri ning religiooni sihilik ja kestev väljasuretamine, millega Hiina võimud pidevalt tegelevad. Eestlastele on see mõistagi eriti hell teema, ent kuidas saab sääraste ülekohtuste sõnade ja tegude suhtes külmaks jääda?
Kuidas võib Hiina keskvalitsus üldse arvata, et keegi nende sõnu tõsiselt võtab, kui iga nädal tuleb õõvastavaid teateid selle kohta, kuidas nad oma inimõiguslasi kohtlevad, kuidas inimesi saadetakse vangi pelgalt oma arvamuse eest? Selle põhjal võib järeldada, et poliitilise farsiga, nagu Hiina dalai-laamale ette heidab, tegeleb hoopis Hiina ise.
Selgitust, et dalai-laama oleks justkui hunt lambanahas, on naljakas isegi lugeda. Kas siis suur ja võimas Hiina on tõesti abitu talleke, kellele kuri usujuht sõnadega armastusest, aususest ja austusest liiga teeb? Jääb arusaamatuks, miks püsib Hiina retoorika nõnda agressiivne.
Kas suurel Hiinal on tõesti vaja rahust ja võrdsusest jutlustavat usujuhti igal võimalusel maha teha? Kas rahu ja võrdsus ei kuulu ka mitte Hiina keskvalitsuse ideoloogiasse ja huvidesse? Kas enda kultuuri ja religiooni eest rahumeelselt võitlemine on tõesti nõnda separatistlik? Hiina põhjendused, miks riigijuhid ei tohi dalai-laamaga kohtuda, on naeruväärsed.
Paraku kehtib maailmas reegel, et kellel võim, sellel ka õigus. Seetõttu üritavad tipp-poliitikud ja diplomaadid üle maailma hoida Hiinaga vähemalt talutavaid suhteid. Kuid korrates paari päeva tagust sõnumit: vabas maailmas kohtutakse sellega, kellega tahetakse kohtuda.