Tema Pühadus: elagem nii, et elul oleks tähendus

Foto: Toomas Huik

Kuni suur riik püüab väiksemast vaid kasu saada, ei saa nende vahel tekkida mõistmiseks vajalikku usaldust, rääkis Tema Pühadus dalai-laama usutluses kolumnist Roy Striderile.

Teie Pühadus, kas pole veider, et kuigi enamik inimesi teab pühade raamatute, ühiskonnanormide ja oma vanemate õpetuste järgi, kuidas peaks õigesti ja õnnelikult elama, nad ometigi nende õpetuste järgi ei ela. Ja kuigi enamik inimesi ei tea, kuidas tuleks õigesti ja õnnelikult surra, siis ometigi surevad siiski kõik, olles sealjuures tihti väga õnnetud. Teie olete munk, kes järgib vabanemise õpetust – budismi. Tiibeti tantrayana budism räägib palju surmast. Palun öelge, kuidas tuleks õnnelikult ja õigesti surra?

Esiteks, iidsed vaimsed õpetused, minu arvamust mööda sealhulgas vanad Egiptuse vaimsed õpetused, ja paljud vanad India vaimsed õpetused kannavad endas uuestisünni ideed – elu pärast elu. Ka budism üldiselt ning eriti sanskritikeelne Nalanda [endine suur klooster-ülikool Põhja-Indias – R. S.] traditsioon uurib väga põhjalikult küsimust elust pärast elu.

Peamine põhjus selleks on asjaolu, et meil on nii keha kui meel. Meele sees on omakorda aistmismeele aspekt ja vaimse meele aspekt. Samuti võib meie meel olla erinevas olekus, näiteks uneolekus või sügavas olekus, peenel tasandil. Jämedal tasandil meele olemasolu toetub füüsilisele kehale. Kui ajutegevus peatub, siis ka jämedal tasandil meele toimimine peatub.

Meele, teadvuse eriline omadus on selgus ja võime tunnetada. Mateeria­osakestel pole sellist võimet. Nõnda peab ajuga olema seotud veel midagi, mida nimetame meeleks. Seega, seal peab olema eriline substantsiaalne põhjus, mis meelt tekitab. Niisuguse arutluskäigu põhjal on budism jõudnud taassünni ideeni. Teadvus peab olema tekkinud teadvusest, mis on tekkinu sarnane. Mateeria ei saa olla teadvuse substantsiaalne põhjus, teadvus peab tekkima eelneva teadvuse jätkuvusena. Selline oleks lühike selgitus. Igatahes budistid usuvad taassündi.

Nõndaviisi tähendab surm vaid aega keha muutumiseks. (Naerab.) Ma pean silmas meie keha jämedal tasandil, sest peene taseme keha on alati koos meelega. See tähendab, et meie vaimne energia on enamasti alati koos meie peene kehaga, koos peene meelega, pole algust ega lõppu.

Igatahes, kui selline idee on omaks võetud, on võimalik läbi meele treenimise oma vaimseid võimeid kasvatada. Siis on võimalik ka valida oma järgmist uuestisündi ning seda, millal ja kus see aset leiab. Niisiis, sellisel tasandil pole vajadust muretseda. (Naerab.)

Aga kui te vaatate kedagi, näiteks mind, algtasandil, siis kuidas iganes – surm on osa meie elust. Ka Buddha, nagu me teame, koges surma. Ja ka teised religioossed meistrid, Jeesus Kristus, Muhamed ja teised – kõik nad lahkusid siiski sama teed mööda. Tiibeti keeles kutsume me seda lahkumisteed Suureks Väravaks ja igaüks lihtsalt peab minema seda teed.

Seega, kui sa viimaks aktsepteerid, et surm on osa meie elust, siis muutub tähtsaks küsimus – miks ollakse elus. Elu peaks kasutama nõnda, et sel oleks tähendus, mõte. Elama peaks nõnda mõistlikult, et surma hetkel ei tuleks tunda kahetsust ja kurbust.

Mina püüan elada nii, et mu elul oleks tähendus. Tähendus ei tähenda mitte vaid nautida oma elu, vaid teenida teisi, luua mingit õnne teistele, vähemalt mitte häirida teisi, mitte kahjustada teisi. Selline ongi tähendusega elu.

Teie Pühadus, te olete alati püüdnud õpetada tiibetlasi, et pole õige vihata hiinlasi. Mida ütleksite eestlastele ja Eestis elavatele venelastele? Mida peaksime tegema, et vältida konflikte meie rahvuste vahel?

Esiteks, me oleme alati rõhutanud meie ühise alustasandi sarnasuse tähtsust. See ongi inimlikkus. Mõnikord me unustame selle ühise alustasandi ning mõtleme ainult teisejärgulistel tasanditel. Ja siis erinevad rahvused, erinevad rassid, erinevad kultuurid, religioonid, keeled vahel vastanduvadki.

Kuid kui te järele mõtlete, siis on venelased samad inimolendid, eestlased samad inimolendid. Samuti vaadeldes kaasaegse majanduse struktuuri, näeme, et Eesti majandus on tegelikult vägagi integreeritud Venemaa majandusega. Ja Venemaa majandus on samuti päris palju teie majandusega integreeritud, täpselt nii, nagu ka ülejäänud lääne majandusega. Niisiis, kas see meeldib meile või mitte, kuid läbi majanduse on Eesti ja Venemaa kaalukalt seotud. Selline on reaalsus.

Ja lisaks veel keskkonnaküsimused – ka see on aspekt, mis muudab meid üheks. Nii et kui mõelda laiemas perspektiivis, tunnete: hmm, need on minu naabrid. Need on minu inimkonna õed ja vennad, need on ka minu vennad, ja mitte ainult vennad – minu enda tulevik sõltub neist, seega ma pean olema sõbralik. Aga see ei tähenda, et need vennad peaksid teiega võrreldes kuidagi kõrgemale tõusma. Me peame käituma võrdsetena.

Me kõik oleme samasugused inimolendid, ent siiski – kinnitan – on tõeline inimlik vaimne vendlus alati rajatud usaldusele. Kui kusagil valitseb usaldus, siis seal areneb ka tõeline sõprus. Usalduse edendamiseks on vajalik tõde, ausus, kaastundlik suhtumine. Kui keegi kannab endas nii-öelda teatud sorti iha ekspluateerida, teistest kasu saada, umbes nagu Venemaa püüab kasu saada väiksematest riikidest nagu Eesti, siis ei saa te usaldust edendada. Seega: vahekord peab olema võrdne, peab olema siiras, aus.

Ma tunnen, et ka Venemaa on praegu muutumas. Palju on juba muutunudki. Aga siiski ma arvan, et ühel rahvusel on muutumiseks vaja teatud sorti aega. See võib võtta paar kümnendit.

Ükskord olin ma Lõuna-Aafrikas, selleks ajaks oli Lõuna-Aafrika Vabariik juba saavutanud demokraatia – enamuse võimu. Aga ikkagi – nende põhiseadus oli muutunud, poliitiline süsteem oli muutunud, aga oma meeltes, emotsionaalsel tasemel olid teatud probleemid jäänud. Niisiis, põhiseaduse muutmine ja muud seesugused tegevused on võrreldamatult lihtsamad kui muutused peas. Balti riigid ja mõned teised endised Ida-Euroopa riigid võtsid küllalt kiirelt üle niinimetatud demokraatliku süsteemi. See on imekena.

Tänan teid! Kundun, te olete maailma enimtuntud rahusaadik. Aga ma tean, et te eelistate marksistlikke majandusideid kapitalismile. Meie päevil on maailm seismas silmitsi majanduskriisiga ja ka identiteedikriisiga. Oleme olnud tunnistajaks hiljutistele sündmustele Põhja-Aafrikas ja Inglismaal ning maailmarahu näib järjest hapram. Inimesed mässavad kasvava majandusliku ebavõrdsuse, viletsuse ja rõhumise vastu. Kas meil tuleks otsida uut ja rohkem ausamat majandussüsteemi, et leida asendus kasumijanusele kapitalismile?

See on keeruline küsimus. Ma arvan, et olen vale inimene sellele küsimusele vastama. (Naerab.) Kuid peamiselt – kui rääkida sotsiaalmajanduslikust teooriast, siis ma olen marksist. Usun algupärasesse marksistlikusse ideesse. Üks faktor, mis mind selle juures köidab, on see, et marksistlik majandus pöörab väga palju tähelepanu tulude võrdsele jaotamisele. Niisiis, majandusteoorias on marksism rohkem eetikapõhine.

Samal ajal leninismile olen ma täielikult vastu. Liiga palju võimu! Liiga palju teatud laadi julmust! Ja samal ajal ei mingit kõhklust, et vahendeid valimata võimu hoida, hoolimata teiste õigustest, sealjuures ka põhilistest inimõigustest. Ja mulle tundub, et alates Leninist kadus või moondus tõeline, puhas marksism. Kui Ida-Euroopa maades toimus nii-öelda uus revolutsioon, oli mul võimalus president Vaclav Haveli kutsel külastada Tšehhi Vabariiki. Külastasin hiljem ka mõningaid teisi Ida-Euroopa endisi kommunistlikke riike, sealhulgas Balti riike.

Sel ajal arvasin, et nüüd on kommunistlik-sotsialistlik süsteem kokkukukkunud. Sel ajal tundsin, et võib-olla oleks nüüd õige aeg proovida mingil moel sünteesitud süsteemi, kus oleks esindatud sotsialismi hea pool, mis oleks rohkem õiglane ja kannaks rohkem hoolt vähem priviligeeritud inimeste eest.

Mis hoiaks kõiki selliseid põhimõtteid, aga samal ajal kannaks endas teatud sorti kapitalistlikku, dünaamilist jõudu, mis kasutaks rohkem individuaalset loovust. Seega – tegemist oleks teatud sorti sünteesiga. Kuid loomulikult, nagu öeldud, mul pole sellest õrna aimugi, ma pole majandusteadlane. (Naerab.)

See on teie kolmas visiit Eestisse. Eesti ja Tiibet jagavad sama ajalugu, kuid meie maal oli õnne saada tagasi oma iseseisvus vägivallatul teel. Ma tean, et tiibetlased vaatavad tänasel päeval abi otsides just Balti riikide poole, kuna meie mäletame veel okupatsiooni. Milline võiks olla meile parim viis tiibetlasi aidata?

See kõik pole Hiina Rahvavabariigiga lihtne. Hiiglaslik maa! (Naerab.) Arvan, et isegi suurem kui Vene Föderatsioon. Hiina majandus on samuti väga võimas. Kuid kuigi Hiina ajalugu on keerukas, on ka Hiinale siiski kõige tähtsam suhelda välismaailmaga.

Samas soovivad paljud inimesed, intellektuaalid, haritud hiinlased muutusi, isegi Hiina peaminister Wen Jia­bao, kes on mitmel üritusel väljendanud oma arvamust, et Hiina vajab poliitilist reformi. Ja paaril korral on ta isegi öelnud, et Hiina vajab lääne stiilis demokraatiat. Enamasti ütlevad kõik nn kõva käe pooldajad (hardliners – R. S.), et lääne stiilis demokraatia lihtsalt ei sobi Aasia riikidele. See on vale.

India praktiseerib väga edukalt lääne stiilis demokraatiat. Samuti Taiwan ja Jaapan. Seega Hiina peaminister, olles nii peaminister kui üks Hiina kommunistliku partei tippjuhtidest, väljendas oma mõtteid demokraatiavajadusest mitte üksikisikuna. Ja on päris kindel, et muutusi soovivate inimeste arv komparteis ja riigiaparaadis kasvab. Seega asjad muutuvad, asjad on juba muutumas. Ütlen võimaluse korral alati oma lääne sõpradele USAs, et on väär Hiinat isoleerida.

Hiina peab kuuluma maailmakogukonna põhituuma. Majanduse poolest soovib Hiina ise nautida maailmakogukonna peavoolus olemist. Seega nüüd on vabal maailmal moraalne kohustus tuua Hiina ka maailma demokraatia peavoolu. Ja nüüd, nii nagu teie, teie rahvas ... me saame öelda, et moraali ja eetika põhimõtted ei sõltu kuigi palju rahva või maa suurusest. Väikene rahvas saab mõnikord palju jõulisemalt väljendada eetilist suhtumist.

Seega, ma arvan, et Hiinas on palju hiinlastest intellektuaale, kes on taotlenud inimõigusi, avatust, sõltumatut kohtusüsteemi. Palju hiinlasi on nende väärtuste otsinguil arreteeritud ja nad veedavad oma aega Hiina vanglates. Teie aga peate välja näitama oma muret oma sõprade käekäigu pärast Hiina opositsiooni seas ning väljendama mõnikord, kui see osutub vajalikuks, ka konstruktiivset kriitikat. Konstruktiivne kriitika on hea.

Igatahes ma arvan, et kogu maailm, nii nagu ka teie, peab Hiinale meelde tuletama, et maailma suurim rahvas peaks tundma muret teatud väärtuste austamise pärast. Selle hulka kuulub sõltumatu õigussüsteem, õigusriik, info vaba liikumine, läbipaistvus, nende valitsus peaks olema vastutav oma kodanike ees. See pole ainult nende endi tuleviku huvides, vaid kogu maailma, aga eriti Aasia huvides. Ning kohene kasu selliste muutuste juures seisneb selles, et kui Hiina muutub avatud ühiskonnaks, läbipaistvamaks riigiks, saab tekkida ka usaldus. Usaldus toob hiinlastele omakorda austuse ülejäänud maailmalt. Siis saab Hiina konstruktiivselt panustada ka kogu ülejäänud maailma arengusse globaalsel tasandil.

Praegu räägivad paljud minu sõbrad EList, USAst ja Hiina naaberriikidest, et tegelikult tunnevad nad Hiina ees hirmu, ebausaldust. See on suurim takistus ülejäänud maailmas enda vastu austuse tekitamisel. Nõnda arvan ma, et pikemas perspektiivis on Hiinale parem, Hiina edukusele kasuks, kui see takistus kõrvaldada.

Nüüd Tiibeti probleemist. 50ndate keskpaigas, ühel kohtumisel esimees Maoga ütles ta mulle: Hiina keskvalitsus ei käsitle Tiibetit tavalise Hiina provintsina. Ta ütles, et nad võtavad Tiibetit millegi väga erilisena. Sellega seoses on sõlmitud leping Hiina keskvalitsuse ja Tiibeti keskvalitsuse vahel, ühelgi teisel Hiina Rahvavabariigi provintsil ei ole sellist lepingut.

See leping sätestas Tiibeti erilise kohtlemise. Praegu näeme, et Tiibeti olukord on kõige halvem ja allasurutum Hiina regioonidest. Seega on näha, et Hiina valitsus on kahjuks Tiibeti küsimusest valesti aru saanud – just sellest samast küsimusest! Seega peaksite te neile meenutama, et kõik maailma inimesed, eriti Eesti inimesed, tunnevad Tiibeti pärast muret.

Tema Pühadus, palun rääkige meile midagi Tiibeti eksiilvalitsuse uuest peaministrist Kalon Tripast dr. Lobsang Sangayst. Mis masti mees ta on?

Mis masti mees ... küllalt pikk! (Naerab.) Ja tema nägu on tõeline tiibeti mehe väärikas nägu. (Naerab.) Muidugi, ta on sündinud Indias (Darjeelingis – R. S.) ja hariduse saanud Indias, esiteks India valitsuse tunnustatud tiibeti koolis, seejärel saanud kõrghariduse New Delhi ülikoolis ning siis lõpetanud Harvardi ülikooli. Ta on väga kena inimene! Ma tunnen teda juba peaaegu tema lapsepõlvest saadik.

Kohtasin teda juba noorena, tean teda väga hästi. Ja budistlikust vaatepunktist samuti on ta religioosne inimene, nagu minagi. Pärast seda kui Lobsang Sangay valimistel enim hääli kogus, teatas ta ka kohe, et ta ei tööta Tiibeti eraldumise ja iseseisvumise nimel, vaid püüab saavutada Tiibetile tegeliku, tõelise autonoomia.

Sealjuures on ta haritud väga kaasaegses haridussüsteemis, ehk seetõttu lubas ta ka oma ametissevannutamise tseremoonial, et järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul püüab ta teha kõik pingutused selleks, et tekitada 10 000 tiibetlasest haritud spetsialisti. See oli väga muljetavaldav.

Arvan, et nüüd saab uus peaminister kohe maitsta ka demokraatia vilju ning pista peagi rinda ka kõva kriitikaga kogu meie kogukonnas! (Naerab.)

Thu je che!

Thank you!

5 mõtet

•    Ma tunnen, et ka Venemaa on praegu muutumas. Palju on juba muutunudki. Aga siiski ma arvan, et ühel rahvusel on muutumiseks vaja teatud sorti aega. See võib võtta paar kümnendit.

•    Majanduse poolest soovib Hiina ise nautida maailmakogukonna peavoolus olemist. Seega nüüd on vabal maailmal moraalne kohustus tuua Hiina ka maailma demokraatia peavoolu.

•    Usun algupärasesse marksistlikusse ideesse. Üks faktor, mis mind selle juures köidab, on see, et marksistlik majandus pöörab väga palju tähelepanu võrdsele tulude jaotamisele. Niisiis, majandusteoorias on marksism rohkem eetikapõhine. Samal ajal leninismile olen ma täielikult vastu.

•    Moraali ja eetika põhimõtted ei sõltu kuigi palju rahva või maa suurusest. Väikene rahvas saab mõnikord palju jõulisemalt väljendada eetilist suhtumist.

•    Elu peaks kasutama nõnda, et sel oleks tähendus, mõte. Elama peaks nõnda mõistlikult, et surma hetkel ei tuleks tunda kahetsust ja kurbust.