Peeter Espak FOTO: Margus Ansu/Postimees

FOTO: Margus Ansu/Postimees

Läbi ajaloo on mingi piirkonna sama kultuuri jagavatele rahvastele, rahvustele või nende gruppidele ühiskondliku seotuse ja ühtsustunde (sh «moraalse») säilitamiseks vaja olnud kõikvõimalikke kurjust ja kaost sümboliseerivaid lohemadusid või muid kaoseolendeid. Nad mobiliseerivad mitte üksteist materdama, vaid ühiselt koos tegutsema ründava kaose ja kurja vastu.

Tellijale Tellijale

Selliseid mütoloogiliseks arhetüübiks olevaid kurjuseolendeid annab tõepoolest osava poliitpropagandaga projitseerida ka mingile teisele rahvale või ühiskonnaklassile - nagu bolševike puhul kõik teised inimesed koondnime all «kontrrevolutsionäär» või Saksamaal juudid. Need näited on aga ajaloo ebardlikud erandid.

Peabki olema keegi, mis kõike pühaks peetavat ründab ja kahtluse alla seab. See teeb tugevaks, selekteeribki välja selle, mis senini on vale olnud ja kutsub seeläbi esile ka progressi. Kui aga lasta sel lohemaol ise asuda ühiskonna moraali etaloni positsioonile - nagu juhtus nii Venemaal kui Saksamaal - lubada absoluutselt moraalita isikud otsustama selle üle, mis on moraalne, juhtubki koledaid asju. See pole aga rahvuse olemuse küsimus, vaid individuaalse moraalituse teema.