Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/08/16/710884t1h9043.jpg)
24. augustil tähistab Ukraina iseseisvuse 20. aastapäeva. Vahetult enne juubelit selgus, et Venemaa juhtkonna romaan Viktor Janukovitši valitsusega on läbi, kirjutab Konstantin von Eggert.
Ukraina ja Venemaa presidendi viimased läbirääkimised Sotšis tõid Venemaa ajakirjanduses kaasa terve laviini välisministeeriumi esindajate anonüümseid kommentaare.
Neis jäi esiteks kõlama varjamatu ärevus endise peaministri Julia Tõmošenko vahistamise pärast. Ta sõlmis 2009. aastal Vladimir Putiniga gaasitarnete lepingu, millest nüüd on aga saanud süüdistuse alus.
Niisiis heidavad Ukraina võimude teod praegusel juhul varju ka Venemaa peaministrile. Teiseks on need nimetuks jäänud diplomaadid väitnud, et mingit gaasihinna-soodustust Ukraina ei saa, aga kui Kiiev maksetega venitab, siis Gazprom lihtsalt lõpetab gaasi tarnimise.
Kui see oleks juhtunud kas või veel paari aasta eest, mil Ukraina presidendiks oli Moskvas vihatud «natsionalist» Viktor Juštšenko, oleksid sellised väljaütlemised paistnud täiesti normaalsena. Ent täna istub presidenditoolil Kiievis ju poliitik, keda paljud peavad seniajani venemeelseks. See arusaam on ilmselgelt ekslik. Just seepärast leidub Venemaa ametiisikute ja võimumeelsete politoloogide sõnavõttudes üha sagedamini solvumist ja hämmingut: «Me ju nii väga lootsime Janukovitši peale, aga tema...»
Mind ei pane Venemaa-Ukraina suhete seis imestama. 2006. aasta algul, kui toimusid järjekordsed ülemraada valimised, suhtlesin mitteametlikult Kiievis tegutsevate poliitiliste nõunikega, kes töötasid Janukovitši Regioonide Partei heaks. Nad sõna otseses mõttes naersid mulle näkku, kui kasutasin Viktor Janukovitši kohta naiivselt väljendit «venemeelne».
«No mis te nüüd,» ütles üks toonane vestluskaaslane. «Ta on venemeelne seni, kuni Venemaa huvid kattuvad tema enda omadega. Kui enam ei kattu, on otsas ka «armastus» Moskva vastu.»
Igati Nõukogude-järgse traditsiooni raames samastab Ukraina president Ukraina huvid täiel määral enda ning oma sõprade, äripartnerite ja sponsorite huvidega, kelleks on peamiselt Ukraina idaosa mõjukad tegelased.
Kui vaadelda Moskva ja Kiievi suhteid selle poolteise aasta jooksul, mil on olnud võimul Viktor Fedorovõtš ja tema meeskond, kelle kohta Venemaal on kombeks kasutada väljendit «autoriteetsed ettevõtjad», võib nentida, et nad tegid Moskvale kolm sümboolset järeleandmist. Aga paistab, et sellega otsustati ka piirduda.
Esiteks pikendati 2010. aastal 25 aastaks Venemaa mereväe Sevastopoli baasi rendilepingut. Sõjaliste ekspertide arvates saadetakse suurem osa sealseid laevu kümmekonna aasta pärast metallipressi alla või muutuvad nad tahes-tahtmata ujuvmuuseumideks.
Sevastopoli sümboolne tähendus on Venemaa elanikele väga suur, selle sõjalis-strateegiline potentsiaal aga üpris tilluke.
Teiseks likvideeriti mitu president Juštšenko loodud ametiasutust, mille ülesandeks oli aidata kaasa Ukraina lõimimisele Euro-Atlandi struktuuridega. Samas kestab Ukraina-NATO koostöö rahulikult edasi partnerluslepingu raames. Selleni jõuti juba 1997. aastal, veel president Leonid Kutšma ajal, kes poliitilises mõttes on Janukovitši (aga õigupoolest ka Juštšenko) «ristiisa».
Ning kolmandaks jäeti Ukraina rahvusliku sissiliikumise juhid Stepan Bandera ja Roman Šuhhevõtš ilma Ukraina kangelase aunimetusest, mille oli neile omistanud Juštšenko. See võis olla Venemaal kellelegi meeltmööda, aga põhimõtteliselt ei olnud sel mingit tähtsust. Venemaal teavad neid nimesid ehk vanema põlve esindajad, nooremaile on nad täiesti tundmatud.
Pealegi oli sel sammul vähemalt sama palju sisepoliitilist tähendust: Ukraina rahvuslaste kultuskujud pole sugugi populaarsed maa ida- ja lõunaosas, kus eelkõige asuski Janukovitši ja Regioonide Partei toetajaskond. Nii et ka sel puhul ei unustanud Ukraina president sugugi omaenda huve.
Kui aga vaadata teisi teemasid, mis pakuvad huvi ametlikule Moskvale, siis ei tundu olukord üldse nii roosiline. Viktor Fedorovõtš on otsesõnu keeldunud andmast Moskva kontrolli alla Ukraina firmat Naftogaz, ehkki Vladimir Putin on korduvalt ja tungivalt palunud see küsimus lahendada.
Samuti ei ole Janukovitš isegi mitte tõstatanud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia diplomaatilise tunnustamise teemat. Lisaks on Ukraina seniajani üks peamisi Gruusia veinide ja mineraalvee turge, pärast seda kui nende vedu Venemaale keelati.
Janukovitš on demonstratiivselt pidanud Euroopa Liiduga läbirääkimisi liitumislepingu üle, mitte ei ole liitunud peaminister Vladimir Putini lemmiklapsukese, Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliiduga.
Samuti ei ole ta muutnud varasema Ukraina keskvalitsuse suhtumist Krimmi. Kiiev toetab vastukaaluks vene enamusele endiselt krimmitatarlaste kogukonda.
Ja lõpuks – kõik oma valimiste eel kõlanud lubadused aidata kaasa vene keele saamisele riigikeeleks on Ukraina president elegantselt unustanud. Otse vastupidi, haridusminister Dmitro Tabatšnõk, keda peetakse üheks suuremaks Moskvaga tihedamate sidemete pooldajaks, on Ukraina ajakirjanduse andmeil sattunud viimasel ajal tagandamisohtu.
Praegune olukord on lausa iseäralikult irooniline selles mõttes, et Moskva on sunnitud kaitsma Ukraina opositsiooni, süüdistades Janukovitšit taandumises demokraatia põhimõtetest. Ukraina president ise aga on võtnud selgelt eeskujuks Venemaal loodud «võimuvertikaali» (tõsi, Venemaal on see viimasel ajal hakanud natuke moest minema).
Ukraina demokraatia saatus on omaette käsitlust vääriv suur teema. Piisab, kui öelda, et minu arvates on autoritaarset režiimi Ukrainas ehk isegi võimalik kehtestada, aga igal juhul oleks see äärmiselt raske.
Valitsev klass on selleks liiga lõhestunud regioone ja ärirühmitusi pidi ning mäletab liigagi hästi 2004. aasta oranži revolutsiooni aegu, mil poliitikutel tuli hakata arvestama rahva arvamusega. Rääkimata juba individualistlikust ja olemuse poolest heas mõttes kodanlikust rahvuslikust mentaliteedist.
Ma ei usu küll vahistatud Julia Tõmošenko sõnu peatsest «uuest revolutsioonist», ent on üsna selge, et Janukovitši valitsus mängib tulega, kui ignoreerib ülbelt teistsuguseid arvamusi. Isegi kui see arvamus peaks tulema niisuguselt pehmelt öeldes mitteühetähenduslikult poliitikult nagu Tõmošenko.
Viimase aasta sündmused on andnud Moskvale rohkelt ainest mõtiskleda suhete üle Kiieviga. Nii kummaline kui see ka ei tundu, võib öelda, et just Janukovitši võimuaeg on lõplikult veennud, et Ukraina on tõepoolest iseseisev riik. Korrumpeerunud ja mitte väga stabiilne, ikka veel mitte kuigi selge identiteediga ja ikka veel kujuneva poliitilise süsteemiga, aga iseseisev.
Pealegi võib Ukraina langetada ja usutavasti millalgi langetabki otsuse Euroopa kasuks. Küsitluste põhjal suhtuvad Ukraina noored väga positiivselt väljavaatesse, et Ukrainast saab ELi liige.
Kerkib pähe veel üks ajaloo paradoks: kümmekond aastat tagasi esitas politoloog Sergei Markov, kes praegu on Ühtset Venemaad esindav riigiduuma saadik ja üks sõnakamaid Putini poliitika toetajaid, loosungi «Venemaa peab minema Euroopasse koos Ukrainaga». Oleks vahva, kui millalgi, pigem juba üsna varsti, omandaks see loosung reaalse sisu.
Konstantin von Eggert on Moskva raadiojaama Kommersant FM kommentaator ning Briti Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi liige. Tõlkinud Marek Laane.