/nginx/o/2011/02/14/516122t1haaf7.jpg)
Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso kolmas visiit Eestisse toimub taas kord ajal, kui tiibeti rahvas astub uude ajajärku. Samas võib juhtuda, et dalai-laama külaskäigust ei saa me mitte nii palju teada, milline on tema rahva olukord, vaid seda, kus oleme ise oma riigiga.
8. augustil andis XIV dalai-laama poliitilise riigijuhtimise üle sel aastal Tiibeti Omavalitsuse juhiks valitud dr Lobsang Sangayle ja saatis sellega ajalukku V dalai-laama poolt 1642. aastal kehtestatud valitsemise süsteemi. Ta loobus kõigist poliitilise juhtimise hoobadest. Tenzin Gyatso eluteele tagasi vaatamata võib selline samm näida kannapöördena.
Tegelikult alustas dalai-laama ilmaliku ja demokraatliku riigikorra poole viivaid reforme juba Tiibetis ning jätkas neid pärast Hiina Rahvavabariigi sõdurite eest Indiasse põgenemist.
Dalai-laama otsus loobuda täielikult poliitilisest juhtimisest läheb kokku tema demokraatlike väärtushinnangutega, sh veendumusega, et usk peab olema riigijuhtimisest lahus. See ei tähenda, et lisaks budismi usuliidri rollile ei jätkaks Tenzin Gyatso üldinimlike väärtuste levitamist ning vägivallata võitlust oma rahva õiguste eest.
Siiski ei võetud dalai-laama otsust tiibetlaste kogukonnas vastu rõõmuhõisetega. Mõnedki kardavad, et tiibetlaste õiguste eest seismine muutub veel raskemaks, teised nimetavad seda isegi Hiina Rahvavabariigi lõplikuks võiduks. Neid hirme ei saa maandada tiibetlased üksi, nad vajavad demokraatliku maailma tähelepanu ja toetust.
Kalon Tripa Lobsang Sangay tunnustamine tiibetlaste demokraatlikult valitud poliitilise juhina oleks esimene oluline samm. Dalai-laamat tuleks nüüd ja edaspidi kohelda sama väärikalt kui paavsti – mõlemad on paljude järgijatega maailmareligiooni juhid ja humanistlike väärtuste kandjad.
Dalai-laama demokraatlikud reformid esitavad Hiina Rahvavabariigile uut laadi väljakutse. Nende propagandaveskid on jahvatanud müüti, kuidas hiinlased tõid tiibetlastele vabaduse ning et dalai-laama «kliki» eesmärk on kehtestada feodaalne riigikord.
Taasiseseisvuse 20. aastapäeva eel tasub meil vaadata Tiibetit ja mõelda, milline oleks Eesti praegu, kui Nõukogude Liit poleks varisenud. Massilise sisserände tõttu on tiibetlased jäämas omal maal vähemusse, nende kultuur ja keel on hävimisohus, keskkond saastatud. Tiibeti «vabastamise» asemel leiab Hiina Rahvavabariigi tegevuses röövkapitalismi ja koloniaalpoliitika jooni.
Pingutustest hoolimata ei ole suudetud murda tiibetlaste vastupanu ja soovi suurema enesemääremise järele. Poliitiline olukord maailma katusel muutub järjest ebastabiilsemaks. Hiina Kommunistliku Partei kohaliku haru peasekretär Zhang Qingli ei pidanud paljuks nimeta dalai-laamat hundiks mungarüüs, kes rahva mässama ajab.
Küllap saab Hiina ise aru, et tema poliitika Tiibetis on läbi kukkunud – juulis tähistati suurejooneliselt Tiibeti «vabastamise» 60. aastapäeva, kuid üldise rõõmupeo asemel kehtestati tiibetlaste rahulolematust väljendavate intsidentide vältimiseks sisuliselt sõjaseisukord. Terve kuu jooksul ei lubatud välismaalastel üldse Tiibetisse reisida ning ka Lhasa piirkonnas sissekirjutust mitte omavad tiibetlased pidid linnast lahkuma.
Ligi kaks tosinat aastat tagasi hakkas dalai-laama propageerima nn kesktee poliitikat, mille eesmärk ei ole iseseisev Tiibet, vaid tõeline autonoomia Hiina koosseisus, kus tiibetlased saaksid valida endale demokraatlikult juhid ning korraldada oma elu vastavalt rahva tahtele. Poliitilisest võimust loobumisega kinnitas dalai-laama, et tal on tõsi taga.
Hiina Rahvavabariigi väidet, et dalai-laama tahab haarata endale tükki Hiinast, ei tohiks uskuda enam ka kõige andunum ühe Hiina poliitika toetaja. Seda, et Peking aga nüüd dalai-laamasse oluliselt paremini suhtuma hakkaks, loota ei tasu. Ebademokraatlikes ühiskondades ei selgu tõde ja õigus fakte vaagides ja avalikult väideldes, vaid türanni või võimupartei tagatoas.
Ühte asja saab Hiina siiski dalai-laamale ette heita. Seda, et ta mitte ainult ei ole tunnustatud rahu ja vägivallatuse, usulise sallivuse, universaalse eetika ja demokraatliku riigivalitsemise eestkõneleja, vaid ka ise toimib vastavalt nendele väärtustele.
Kui see «patt» on ikka veel piisav põhjus, miks temaga mitte kohtuda, siis tasuks tõesti küsida, kas väärime oma vabadust.