Ivo Rull: vidin ja vadin

Ivo Rull. Foto: Egert Kamenik/Postimees

Sattusin ühes Londoni pubi tagasaalis nägema triviaalset, ent siiski sümboolset vaatepilti. Kaks ülikonnas briti härrasmeest jõid pärastlõunast õlut. Kõrvu kostnud fraaside põhjal libises nende jutt klassikalistel teemadel – raha, naised, jalgpall...

Kahe õlle konsumeerimise vältel, omavahelist vestlust peaaegu katkestamata, jälgisid mõlemad mehed oma õlleklaasist vabaks jäävas käes olevaid nutitelefone. Ning sisestasid sealt tulevasse infovoogu aktiivselt tekstisõnumeid. Kõrvalt vaadates meenutas meeste kehaasend justkui käesurujaid. Selle vahega, et reaalse rammukatsumise asemel sõrmitsesid nende ülespoole kõverdatud käed hoopis moodsaid tehnikavidinaid.

Õnneks taastus mu usk vanasse heasse Inglismaasse, kui pubist väljudes pidin end läbi suruma leti ees lärmakalt naljatlevast meesteringist. Need Jackid vaatasid üksteisele silma ning läigatasid kildu pildudes ja hoogsaid žeste tehes törtsu õlli põrandalegi.

Ka Eestis näen üha rohkem kohvikutes-baarides seltskondi, kus kaaslastest enam pühendab mõnigi tšillija tähelepanu oma telefoni näppimisele. Ju on vaja kaaslastega ikkagi baari minna, et sealt paar SMSi saata! Mõistan, et ühine teleülekande jälgimine (jalgpall!) või mõnes interneti jututoas teistega hängimine võib anda sotsiaalsele suhtluse hoopis uue dimensiooni.

Kuid neil juhtumitel kogevad ja jagavad erinevad inimesed ekraani vahendusel sama sisu ja emotsiooni.

Kui aga kaks inimest omavahelises suhtluses pööravad peatähelepanu erinevatelt ekraanidelt tulenevale ilmselt erinevale sisule, on kommunikatsioon jõudnud mingile muule tasandile. Sinna, kus tehnikavidin on saavutanud suurema atraktiivsuse ja võimu kui inimlik suhtlus. Seejuures näib enamik vidinate vahendusel toimuvast suhtlusest olevat pigem vadistamine stiilis «Tšau, kus oled, mis teed?».

Muidugi on inimliku kontakti vajadus määratult suurem mis tahes tehniliselt vahendatust – vastasel juhul joonuks need briti härrasmehed kumbki õlut omaette, samal ajal näiteks interneti vahendusel lobisedes. Veel jääb vidinate võim alla enamikule inimeste põhivajadustele, kuid sageli pakuvad nad täiesti arvestatavat alternatiivi või kompensatsiooni suhtlusvaeguses või läheduse puuduses indiviididele.

Kasvav reaalsus on, et üha uusi võimalusi pakkuv infotehnoloogia kaaperdab aina enam meie inimliku ja vahetu suhtlemise aega. Kiire elutempo sunnib sageli vanemaid oma lapsi kasvatama telefoni teel, omanikku juhtima ettevõtet veebipõhiselt ning müügimehi sõlmima olulisi tehinguid videokonverentsidel.

Ka vabal ajal kasvab messimise, skaipimise ja tšättimise ligitõmbavus võrreldes tavalise silmast silma suhtlusega. Põhjuseks enamasti inimlik mugavus, suhtlemiskartus või ajapuudus. Nii mõndagi, mida otse kellelegi öelda ei tihka, saab anonüümselt välja paisatud interneti jututoas või kommentaariumis.

Ning uutel põlvkondadel on juba ka omandatud harjumus. Noortele läheb eriti peale vidinate pakutav kiirus ja mitmedimensioonilisus, millega vanem generatsioon sageli kohaneda ei suuda. On ju tehnika vahendatud kommunikatsiooniga võrreldes inimlik suhtlus argine ja aeglane, olgugi et üldjuhul nüansseeritum.

Tehnika muutub üha intelligentsemaks – näiteks Garri Kasparov on tunnistanud malegeeniuste jõuetust kaasaegsete superarvutite ees. Arvutite pakutav peaaegu ammendamatute suhtlus- ja infotöötluse variantide hulk, üha soodsam hind ja suurenev kasutajasõbralikkus kindlustavad vidinate võimu.

Kuigi kasutan aktiivselt arvutit ja nutitelefoni, keeran esmaspäevahommikuti raadio oma lemmikjaamalt siiski ära. Sest siis on seal eetris vidinafriigid, kes kiirkõnes vadistavad terve tunni uutest appidest, navimisest, levitestidest, konsoolidest, installimistest... Kahtlemata oluline infovoog, mis paraku kaotab üllatavalt kiiresti oma aktuaalsuse. Isegi vidinate promo näib kinnitavat, et vidinad toodavad pigem vadistamist kui nutikat sisu.

Enamik minusugustest tavakasutajates tarbib oma arvuti või nutitelefonide pakutavatest võimalustest heal juhul kümnendiku ja on sellega täiesti rahul. Trendika ja kalli tehnikavidina omamisest on saanud moodsas ühiskonnas pigem väline võimuatribuut. Kuigi edevas õunaarvutis võib olla mõnevõrra rohkem võimalusi kui analoogses, ent mitu korda odavamas arvutis, on paljud valmis maksma just õuna logo eest.

Moodsasse nutitelefoni võib alla laadida peaaegu kõike, mis kompenseerib Maslow’ vajaduste hierarhia madalamast tasemest kõrgemale jäävaid vajadusi. Kuid ikkagi kasutab enamik selliste supervidinate omanikke neid vaid helistamiseks või tekstisõnumite saatmiseks.

Tavaline inimene ei oska enamasti karta sedagi, et tarmukas telefon salvestab meetri täpsusega kõik tema käigud, kõnedest või saadetud sõnumitest rääkimata. Või et erinevalt tüüparvutist on tüüptelefoni sissehäkkimine hoopis hõlpsam.

Ka meedias toimub just nüüd ja praegu aktiivne vidinate võimu kehtestamine traditsiooniliste ajakirjandusformaatide üle. On päris põnev jälgida püüdlusi teha ajalehest interneti ja vidinate kaasabil midagi televisiooni ja koduvideo vahepealset.

Uus veebi- ja vidinapõhine sirvimiskultuur on esitanud tõsise väljakutse lugemiskultuurile. Aeglane, meie kultuuriruumis vasakult paremale kulgev lugemisprotsess asendub sujuvalt lingilt lingile klikkimisega või tahvelarvuti ekraanil näpuga navigeerimisega.

Isegi e-raamat on juba eilne päev ning vidinafriigid räägivad vaimustunult, et turule on jõudnud täiesti kasutamissõbralikud allvee-lugerid. Mõelda vaid, milline 5D-elamus on näiteks Jules Verne’i «20 000 ljööd vee all» lugemine soojas meres snorgeldades või spaa-basseini põhja sukeldudes!

I-ajastu uus väljakutse on võimekus oma vidin aeg-ajalt kuhugi ära panna ning leida rohkem silmsidet vestluspartneritega.