Tulistaja

Karen Drambjan Foto: A.Peegel

Kui Charles Whitman ronis 45 aastat tagasi Texase ülikooli kellatorni ja lasi vintpüssist 16 inimest maha, sai ta kuulsaks kui esimene moodsa aja püssimehest sarimõrvar. Uurimise käigus selgus, et Whitman oli sage külaline psühholoogide ja psühhiaatrite juures.

Kuid mitte ükski neist, tunnustatud kraadidega ja ülikoolide paberid taskus, ei osanud aimatagi, et räägivad mehega, kes paar päeva hiljem, relv käes, märatsema kukub. Nii palju siis tarkusest teise sisse näha.

Kohe kui avalikkuse ette jõudsid teated kaitseministeeriumis tulistanud mehest (hiljem selgus, et tema nimi on Karen Drambjan), kerkis seos kolm nädalat tagasi Norras massimõrva toime pannud Anders Breivikiga.

Breiviki nime mainis näiteks Andrus Ansip. «Tallinna Breivikiks» hakkasid Drambjani kutsuma mitmed Vene netiväljaanded. Erinevus on samas muidugi ilmne. Drambjan ei suutnud tappa kedagi, küll aga lasi politsei tema enda maha. Norras nottis Breivik halastamatult, aga ise jäi ellu.

Ja loomulikult on kõik kohad tarku täis, nii asjaarmastajaid kommentaatoreid kui psühholooge, sotsiolooge, eksperte, kes teavad, loovad seoseid, räägivad põhjustest ja tagajärgedest. Kes oli Drambjan, mis olid tema motiivid, mis teda selleks sundis? Teevad tarku järeldusi, et ikka tulevikus midagi sarnast ei juhtuks.

Võin ka ise ekspertidele välja pakkuda mõned juhtniidid, mida Drambjani puhul arendada. Esiteks, tema äärmuslikud poliitilised vaated. Teda võib vabalt nimetada vasakradikaaliks, meheks, kes vihkas Eesti riiki ja eriti valitsust.

Veel kaks-kolm aastat tagasi oli ta venekeelses meedias aktiivne kommenteerija, tihti kaas­autor. Üks ajakirjanik, kes temaga suhtles, kirjeldaski Drambjani kui mustvalge vaatega inimest. Ta võis raevu minna isegi selle peale, kui toimetaja kas või ühe sõna võrra tema teksti lühendas.

Drambjani tekstides on viha, kibestumist, süüdistusi, tihti ka venelaste endi suunas, et need nii passiivsed on. Samas ei saa rahvusseose arendamisel liiga kaugele minna.

Seda tüüpi vahkviha Eesti ja valitsuse vastu kohtab ohtralt ju ka eestikeelses internetis.

Teiseks võime Drambjani analüüsida tema iseloomu kaudu. Äkiline, tuline, väga emotsionaalne, «nagu armeenlased ikka», ütlevad ühed. Ebaõigluse vastane, aus, põhimõtteline, lisavad teised.

Ning kolmandaks võib vaadata Drambjani tööd ja eraelu. Rõõmustavat sealt ei paista. Raha pole, tööd pole, kodu pole (kohtutäitur võttis korteri), kodumaad ka pole. Ainult võlad. Tupikus 57-aastane mees, paistab.

Lisaks veel katkenud peresidemed. Kümme aastat tagasi Eestis prostituudina töötanud ja siis narkokullerina vahele jäänud tütar elab ammu isast lahus Hispaanias. Teine tütar kirjutas oma Facebooki seinal paar kuud tagasi: «On teod, mida iial andestada ei saa. On momendid, kus ka kõige lähedasemad inimesed muutuvad eikellekski.»

Meenutades aga taas kord alguses mainitud Charles Whitmani, siis tegelikult on analüüsid ka Karen Drambjani kohta kasutud. Kõik on ainult tagantjärele tarkus. Kui üldse järeldada, siis ettevaatlikult. Ministeeriumide ustele metallidetektorite paigutamine, olgu, see on väike asi.

Kui aga järeldusteks on sõnavabaduse piiramine, seaduste ja poliitika muutmine, nagu näiteks Norras räägitakse, siis on mindud absoluutselt liiale. See on paremal juhul kasutu, halvemal juhul aga külvatakse seeme uueks, tulevikus sündivaks halvaks.