Madli Maruste: Londoni rüüstanud noored kannatavad moraalikriisi käes

Madli Maruste Foto: Erakogu

Suurbritannias aset leidnud rahutused taandati alguses sisserännanute ja põliselanike vaheliseks konfliktiks kuid tegelikud põhjused on sügavalt sotsiaalmajanduslikud. Rüüstamistes osalenud noored kannatavad sügava moraalikriisi käes, mis ületab rahvuse ja rassi piirid. Noorte brittide moraalikriis tuleneb generatsioonide pikkusest sotsiaalsest marginaliseeritusest ja perspektiivi puudumisest.

Vale oleks nimetada kõiki vandaalitsejaid paadunud pättideks. Märatsejate seas oli isegi kaheksa- kuni kümne aastaseid lapseohtu noori, kes tegutsevad vastavalt sellele, mida nad kuulevad oma kodus või siis endast vanemate sõprade käest.

Ükski laps ei sünni siia maailma huligaani või oivikuna, iga laps sünnib konkreetsesse perekonda ja ühiskonda. Suurbritannias oled määratud teatud rajale juba ilmale tulles, ebaproportsionaalselt palju sõltub seal ühiskonnast sellest millisesse perekonda laps sünnib .

Olen elanud viimased neli aastat Brockley linnaosas Theamse`i lõunakaldal, mis külgneb mässajate poolt haaratud Lewisham`i ja Peckham`i linnaosadega.

Enamik londonlasi, keda olen nelja aasta jooksul kohanud, ei ole kunagi lõuna pool jõge käinud, kuna sellel piirkonnal on ohtlik kuulsus, kuigi Brockley asub kahe rongipeatuse kaugusel moodsakunsti muuseumist Tate Modernist.

Eelmisel aastal lasti noorte gängide vahelises arveteklaarimises ka minu tänaval maha kaks inimest ning tulistati naaberkorteri aknasse. Naabrite sõnul ei ole midagi sellist seal eelneva kahekümne aasta jooksul juhtunud.

Seda, kui erinevates maailmades elavad Suurbritannia kodanikud, on Eesti inimesel raske mõista tulenevalt meie riigi ajaloost ja väiksusest. Tõenäoliselt on igal Eesti valitsuseliikmel sugulasi, sõpru või endisi klassikaaslasi, kes asuvad nii-öelda ühiskonna alumistel astmetel.

Suurbritannias ei pruugi aga elu jooksul tekkida mingisuguseid suhteid inimestega väljaspoolt oma sotsiaalmajanduslikku klassi. Järjest enam on kõik määratud vastavalt sellele, mis perekonnast keegi pärineb: lasteaiad, koolid ja ülikoolid valitakse vastavalt pere sissetulekule.

Perekonna majanduslik olukord määrab noore inimese haridustee ja karjääri ning liikumine  näiteks Lewishami riigikoolist parlamenti on ka väga tarkade noorte jaoks põhimõtteliselt välistatud.

Suurbritannia peaminister David Cameron pärineb pankurite ja aadlike suguvõsast, koolis käis ta kuulsas Etoni erakoolis, mille õppemaks on üle 10,000 naela aastas. Sealt edasi viis tema tee Oxfordi ülikooli.

2010. aastal toimunud valimiste kampaania ajal rääkis David Cameron palju konservatiivide platformist nn. Big Society`st («suurest ühiskonnast»): ühiskonnast, mis kaasab kõiki oma liikmeid otsuste tegemisse ning tagab võrdsed võimalused erinevatele ühiskonna gruppidele.

Ka praegune asepeaminister Nick Clegg rõhutas, et eriti on vaja toetada  noori inimesi vähekindlustatud perekondadest hariduse omandamisel.

Samal ajal nõudis Inglismaa suur riigivõlg valitsusepoolseid kärpeid, mida asuti peale valmiste võitmist läbi viima. Paraku selgus, et kärped puudutasid enim sotsiaal-ja haridussektorit, mis tähendas muuhulgas ka väikeste linnaosa-raamatukogude ja noortekeskuste sulgemist, kus paljud vaesemate perede noored sisustasid oma vaba aega.

Lisaks sellele kannatas suurte kärbete läbi kõrgharidussüsteem ning enim  sotsiaal- ja humanitaarteaduskonnad. Minu teaduskond kaotas 40 protsenti oma eelarvest ning ülikoolid olid sunnitud oma õppemakse 2012. aasta sügisest kolmekordistama.

Nii kõrge õppemaks muudab ligipääsu kõrgharidusele võimalikuks ainult väga rikastest peredest pärit tudengitele.

Rahulolematus ühiskonnas aina kasvas  kuid valitsus ei pööranud sellele tähelepanu, David Cameron kordas mantrana «we are all in this together» («me kõik kannatame koos»). Sadade tuhandete osalejatega tudengiprotestid kõrghariduse kärbete vastu käesoleva aasta märtsis Londonis ei andnud loodetud tulemust.

Pettunud intellektuaalid taandusid oma raamatute taha ja kirusid süsteemi kohvikuseinte taga edasi.

Värskelt toimunud rahutustel plahvatas aga pomm, mille jõudu ei ole võimalik intellektualiseerides kanaliseerida, sest seda brutaalset jõudu ei huvita teooriad neo-liberalismist ega marksismist. See viha on toores.

Inglismaa rikkad ja vaesed elavad paralleeluniversiumites. Neli aastat tagasi Londonisse kolides hämmastas mind kõige enam meeletu lõhe elanikonna erinevate äärte vahel. Elades külg- külje kõrval ühes linnas, ei ole inimestel tegelikult mitte mingisugust kokkupuutepunkti.

Kuigi ka Eestis on olemas sotsiaal-majanduslik kihistumine, siis Eesti ajaloost tulenevalt ei ole meil võimalik rääkida sajandeid akumuleerunud suguvõsade varandustest ja ammugi mitte sünniga omandatud aadli seisustest. Samuti ei ole Eestis nii selgelt välja kujunenud töölisklassi identiteeti kui on tööstusrevolutsiooni hällis Suurbritannias.

Seoses Euroopa Liidu laienemisega avas Suurbritannia oma tööturu ka uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest pärit inimestele.

Just suurel hulgal Poolast ja teistest Ida-Euroopa riikidest saabunud töötegijad lõid kõikuma Suurbritannia töölisklassi eneseuhkuse, sest eelistama hakati odavamaid kuid tihtipeale ka usinamaid Ida-Euroopa töömehi.

Seoses tööstuse ja tootmise koondumisega Aasiasse, leidsid paljud varem väärikat elu elanud inglise töölisklassi esindajad ennast äkki ilma töö ja sissetulekuta. Seoses majanduslangusega halvenes nende olukord järsult ning pead tõstis rahulolematus seoses võõrtööjõu sisse lubamisega.

Paljud ausad tööinimesed tundsid, et neid on valitsuse poolt petetud kuna nende töö anti ära väiksema tasu eest töötavatele sisserännanutele.

Lisaks tugeva enesemääratlusega töölisklassi esindajatele on Suurbritannia ühiskonnas ka hulgaliselt neid inimesi, kes elavad ainult sotsiaaltoetustest. Aastakümneid tagasi loodud ja reformimata jäänud sotsiaaltoetuste süsteem võimaldab ära elada tervel perekonnal  tööl käimata.

Noored teismelised neiud, kes jäävad lapseootele, saavad riigi poolt kommunaalkorteri ning piisavalt sotsiaaltoetusi, et mugavalt ära elada. Toetuse summad suurenevad iga järgneva lapsega, tihtipeale kujuneb sellest noorele emale omamoodi „karjäär“ ja sissetulekuallikas.

Suurbritannias on perekondi, kus mitmendat generatsiooni järjest ei ole keegi tööl käinud ning elatakse ainult sotsiaaltoetustest. Kui laps sünnib sellisesse perre, siis võib arvata, mis väärtushinnangud ta kodust kaasa saab ning kas ja kuidas on tal võimalik sellest välja murda.  

Suurbritannia meedia kultiveerib pinnapealseid väärtusi, mille suhtes on kõige vastuvõtlikumad vähem haritud noored inimesed. Teist niivõrd agressiivset kollast meediat Euroopas ei leidu kui seda on Suurbritannia staaride elu igat sammupingsalt jälgiv ajakirjandus.

Sellised pop-staarid nagu Cheryl Cole või Victoria Beckham on teismeliste neidude kultusobjektid ning neid püütakse jäljendada ka vastavalt riietudes. Iga nädal ilmub Suurbritannias hulgaliselt kollaseid väljaandeid, mis õpetavad riietuma nagu staarid seda eelmisel nädalal tegid.

Odavad brändid toodavad hulgaliselt koopiaid kallitest brändi-rõivastest, et kõik saaksid riides käia nagu näiteks Lily Allen. Kollase meedia ja töösturite koostöö õhutab noori järjest rohkem tarbima, milleks neil puuduvad aga vahendid.

Seetõttu ei ole imekspandav, et rüüstamiste käigus varastati tühjaks rõivaste, kosmeetika ja jalanõude poed kuid raamatupoed jäid puutumata.

Mitmel poolmeedias on avaldatud imestust, et kuidas toimusid rahutused ka heades Londoni linnaosades nagu seda on Eeling, Notting Hill ja Lavender Hill. Põhjus võib peituda selles, et kui näiteks Prantsusmaa linnaplaneerimise mudel on näinud ette vaesema elanikekihi ruumilist eraldamist, mis on toonud endaga kaasa ka getode tekke ja 2005. aasta Pariisi rahutused, siis Suurbritannia mudel on alates 1950. aastatest ehitanud kommunaalmaju kõikidesse linnaosadesse.

Esimeses ja Teises maailmasõjas Londoni pommitamisel hävinud hoonete asemele ehitati kommunaalmajad, kuhu anti tasuta kortereid vähemkindlustatud inimestele. Seetõttu võibki Notting Hill`is mõne filmistaari naabruses elada kommunaalmajas riigilt elamistoetust saav suurpere.

Mis mõjub noore inimese enesehinnangule rängemini, kas viibida omasuguste seas teisel pool «paradiisiaeda» või elada külg külje kõrval kõige ihaldusväärsega? Raske öelda, kuid tõenäoliselt on mõlemad variandid hea pinnas alaväärsuse ja viha tekkeks.

Kui inimestel ei ole enam eneseväärikust, mis tuleneb üldjuhul kas haridusest või ausast ametist, siis kaob ka moraal ja vastutustunne oma keskkonna eest. Noored lõhkusid ju oma linna ja neid kohti, kus nad igapäevaselt ostlevad või aega veedavad.

Ei ole infot, et oleks süüdatud mõnda kooli või raamatukogu. Kui noortel puudub kodudest ja koolist pärit moraalne vundament, millele toetuda ning ka ühiskondlikud protsessid kumuleeruvad, siis on ühel hetkel plahvatus vältimatu.

Mõnes mõttes väljendasid need noored ka oma vanemate ja teiste ühiskonna gruppide meeleheidet, kes on jäänud protestides tsiviliseerituks, kuid ei ole saavutanud kaugeltki sama suurt tähelepanu.